Rita Ray 30. juubeli eel: olen mitmeid kordi mõelnud, et nüüd on kõik – ma kaon orbiidilt

Täpselt pool elu lauljana laval seisnud Kristi Raias saab augusti 30. Ja ehkki vanusenumbri vahetusega seotud kriisi ta ei tunneta, on ta siiski eneselt vahel küsinud, kas lauljaleib on tema ainus tööalane valik.“Olen küll mitmeid kordi mõelnud, et nüüd on kõik, rohkem ei viitsi – jätan laulmise, ei kirjuta enam ühtegi lugu ja kaon orbiidilt täiesti ära – jah, neid aegu on olnud. Kuid lõpuks olen ikkagi jõudnud sinnani, et pingutan selleks, et saaksin uuesti keskenduda muusikale. Sest see on tegelikult see, mis mulle rõõmu toob. Aga tihtipeale kogu olmemüra kuidagi ei lase lihtsalt keskenduda,” tõdeb Kristi.Suvemälestustest rääkides meenutab ta oma lapsepõlvekodu Põlvas, kuhu pandi üles presendist telk. Seda, mida ja kuidas ta seal telgis toimetas, Kristi ei mäletagi, kuid meeles on omaette olemise võlu ja võimalus ajal, mil elati kitsamates oludes.“Jah, see oli mu pelgupaik kuumadel suvepäevadel,” meenutab naine. Ja tunnistab siis üht olulist muutust endas: “olen vahel kogenud, et täiskasvanuna ei lase ma endal enam niimoodi lõbutseda nagu lapsena. Kuid see laps meis on ju nii oluline osa, teda tuleks vahepeal meelde tuletada, toita ja ellu tuua.”Seesama telgikujund joonistub Kristi jutu taustale ka siis, kui ta kõneleb läbipõlemisega seonduvatest sümptomitest.“Mäletan, et iga väike ülesanne, mis mulle juurde tuli, tekitas tohutut paanikat a la ma ei jõua, ei saa valmis. Mu keha võitles nii vastu, isegi kui ülesanne või projekt või mis iganes pakkumine mu lauale tuli, ei olnud teps mitte halb ja, tegelikult ütleme niimoodi, et selge mõistusega saanuksin aru, et on ju tore, kui keegi mulle midagi sellist üldse pakub või võimaldab või et ma kellelegi meelde tulin … kuid tol hetkel tekitas kõik minus pigem vastupidise reaktsioon – ei-ei, ärge kirjutage, ärge helistage, ma ei taha mitte kellestki mitte midagi kuulda. Muutusin tol hetkel kindlasti ka väga palju antisotsiaalsemaks, sest ei suutnud enam lihtsalt suhelda ja mul tekkis tohtu vajadus eraklikkuse järgi. Selleks, et olla lihtsalt enda mõtetega, midagi peas valmis haududa ja mõista, mis jama ma nüüd kokku keerasin … jah, meil kõigil on aeg-ajalt üht telki vaja,” usub naine ja lubab, et otsib sel suvel  telgi kindlasti üles. Kuid seekord teeb ta seda parimate kavatsustega ja ilusamate mälestuste nimel.Tulevikule mõeldes arutame Kristiga muuhulgas ka pulmade teemal.“Hiljuti vaatasin YouTube'ist ühte videot, milles tõdeti, et pulmad on läinud ebareaalselt kalliks ja ma arvan, et see on üks peamine põhjus, miks inimesed otsustavad niimoodi lihtsalt kahekesi abielu registreerida. Kuid pulmades olen näinud ise kõrvalt ka seda, kuidas seda imelist päeva korraldades kaob ära algpõhjus ehk see miski, mille pärast seda üritust üldse korraldama hakati, jääb kuidagi tahaplaanile.Ja mul on vahel jäänud tunne, et me oleme Eestis kuidagi liikumas väga ameerikaliku kultuuri poole, kus pulmad on pigem see koht, kus näidatakse oma stiili ja finantsilist suutlikkust …  mulle see miskipärast ei meeldi. Ma ise tahaks pigem sellist pidu, kus põhirollis on armastus ja selle tähistamine. Ja ma usun, et kui pidu korraldada nii, et armastus ongi kõige olulisem, siis vahet ei ole, kas need kahvlid on kullast, hõbedast või mistahes sulamist. Ja vahet ei ole, kas tantsutab keegi populaarne artist, on laval DJ või lihtsalt käib mingi playlist. Sest pulmapeo muudavad eriliseks ikkagi inimesed ja lihtsuses peitub võlu,” arutleb Kristi.Ta toob veel ühe näite, mis on talle nii päriselu kui ka  sotsiaalmeediat jälgides silma jäänud – see puudutab naise rolli pulmapeo korraldamisel, kuid ka ühiskonnas laiemalt.“Mul on erinevate naistega peetud jutuajamistest kõrva jäänud, et naised on kuidagi rahulolematuks muutunud ja võib-olla põhjusega. Sest enam ei taheta kõike enda õlule võtta, ja tegelikult ega ju peagi, sest kooselu peaks olema mõlema soov ja kompromiss. Kuid samas näitavad pulmad minu arust väga hästi ära ka selle, kas ja kuidas kaks inimest suudavad omavahel kokku leppida.Sellisel ajal nagu me elame praegu, on päris palju jõudemonstratsiooni, samas märkan vahekordade muutumist selles mõttes, et jah, naised ongi iseseisvad ja tahavd enda elu eest vastutada ning nad valivad partneri selliselt, et elu loomine käib üheskoos, mitte naise poolt. Sest enam ei taheta kõiki olmelisi kohustusi üksi enda kanda võtta – ja tegelikult ongi pulmad hea näide sellest,” lausub ta.Peegelpildist, sõbrannadest ja kuulsast hollandi kunstniku maalist räägime Kristi Raiasega samuti. Ning arutleme ka, milline naine on soulilauljatar Rita Ray ja millepoolest ta oma kehastajast erineb. Head kuulamist!