Vaba Akadeemia

Reedel, 1. mail on Vabal Akadeemial külas Tarmo Toom, kes peab loengu vabast tahtest ja ettemääratusest. Loeng «Calderón, molinism ja vaba tahe» keskendub Calderóni näidendi «Elu on unenägu» laiemale mõtteloolisele taustale ehk vaba tahte ja ettemääratuse probleemile. Näidend tuleb ettekandele 2026. aasta mais ja juunis Tallinna Linnateatris, lavastaja on Lembit Peterson. Loengu lähtepositsiooniks on Augustinuse ja Pelagiuse kujundatud mõttetrajektoorid, mis kajastusid 17. sajandi vaidlustes dominikaanide ja jesuiitide vahel. Calderón oli molinist ja hülgas ettemääratuse õpetuse, mis ei arvestanud inimese vaba tahtega. Näidend räägib esialgu saatusele alistunud Segismundost, kes siiski võidab oma tahteotsusega taeva poolt ettemääratud saatuse.

17. aprillil jätkub Vaba Akadeemia loengusari, mis on pühendatud Kreeka-Rooma sõjandusele. Seekordses loengus räägib Siim Sõkkal Rooma kuningriigi armeest. Umbes 8. sajandil eKr. tekkinud Rooma kuningriik kujutas endast Tiberi jõe kaldal asunud linnriiki, mille eesotsas seisis valitud kuningas, keda nõustas vanemate nõukogu ning suguvõsadeks jaotatud kogukond oli esindatud erinevatel rahvakogudel, mis tagas neile võimaluse osaleda linnriigi juhtimist puudutavate otsuste kujundamisel. Sellise võimustruktuuri põhjal kujunes ka varane Rooma sõjavägi, mis aja jooksul arenes sõjasalkadest faalanksi mudelil põhinevaks hopliidiarmeeks. Kuigi antiikautorid esitavad meile kirjelduse kuningate juhtimisel toimunud süstemaatilisest arengutest ning naabruses elanud etruskide ja kreeklaste mõjust Rooma ühiskonnale, on tegu perioodiga, mis on meile kehvasti teada ning Rooma kuningriigi sõjaväe täpne ülesehitus ning areng tekitavad mitmeid küsimusi.

Mis need Päikesesüsteemi väikekehad siis on? 2006. aastal võttis Rahvusvaheline astronoomiaunioon Prahas vastu definitsiooni: Päikesesüsteemi väikekeha ei ole planeet, kääbusplaneet ega looduslik kaaslane. Kõik teised objektid, välja arvatud satelliidid, mis tiirlevad Päikese ümber, on kollektiivselt Päikesesüsteemi väikekehad ehk inglise keeles Small Solar System Bodies (SSSB, hea veel, et mitte SSSR). Muidugi pole negatiivne definitsioon inimkonna suurlooming, aga paremat definitsiooni pole ka veel kusagilt võtta. Kuna neid väikekehi on kohutavalt palju, siis tahes-tahtmata peame valima mingi väiksema seltskonna ja neist räägime siis pisut pikemalt.

Seekord tuleb juttu usunditevahelistest suhetest islamiaegses Hispaanias.Hiljuti Müürilehes avaldatud arvamuslugu viidab islamiaegsele Hispaaniale ehk al-Andalusiale kui usundivaheliste suhete utoopiale, kus muslimid, juudid ja kristlased elasid kõrvuti religioosses vabaduses. Aga millisel määral on see tõsi? Mida räägivad meie ajaloolised allikad selle niinimetatud convincenciaehk kooselamise kohta?

Reedel, 13. märtsil on Vabal Akadeemial külas Silver Sooväli, kes räägib Kreeka-Rooma sõjandusele pühendatud loengusarja raames Kreeka hopliitidest. Hopliidid moodustasid Vana-Kreeka linnriikide sõjavägede tuumiku ning võib ilma liialduseta öelda, et nad domineerisid arhailise ja klassikalise perioodi lahinguväljadel nii Kreekas kui ka kaugemal. Küll aga ei tekkinud selline sõdalane tühjale kohale ega jäänud läbi sajandite staatiliselt muutumata. Seega tuleb pilk heita nii pronksiaegsele taustale kui ka rauaaegsetele arengutele, seda nii sõjavarustuse kui ka sotsiaalsete muutuste kontekstis. Loeng on osa Vaba Akadeemia loengusarjast, mis on pühendatud Kreeka-Rooma sõjandusele. Kreeka linnriikide, Makedoonia ja Rooma sõjaajaloo kursuse raames käsitletakse antiikaja kolme suure tsivilisatsiooni arenguid ja eripärasid, mis muutsid nad oma ajastu kontekstis domineerivateks suurjõududeks, kelle armeed olid sisuliselt võitmatud. Vaatluse alla tulevad ühiskonnad arenesid paralleelselt ning võimu haripunkti jõudmine oli alati pika protsessi tulemus, kus sõjaline areng käis käsikäes ühiskondlike muutustega.

Sel reedel, 27. veebruaril peab Vabas Akadeemias loengu Hardo Pajula. Seekord tuleb juttu kujutlusvõime epistemoloogilisest rollist. "Ma tahtsin oma trikkidega näidata aga seda, et maagi vaatenurgast kuulub kujutlusvõime kõigepealt ühte tajuorganitega. Selle asemel, et rääkida kujutlusvõimest kui omaette annist, võime seda pidada oma meeleorganite vaikesätteks. Kujutlusvõime määrab ära selle, mida me üldse näeme ja kuuleme. Ma väitsin oma tunniajases ettekandes, et silmamoondamistrikid kasutavad sedasama tajuorganite loomingulist nõtkust – kujutlusvõime on taju lõiketera," ütles Tähenduse teejuhtide 16. numbrile antud intervjuus oma töömeheteed silmamoondajana alustanud USA nimekas ökoloog ja filosoof David Abram.Seekordne loeng keskendubki kujutlusvõime epistemoloogilisele rollile. Lisaks David Abramile tulevad kindlasti jutuks 35. numbris intervjueeritud ameerika psühholoog Dean Radin ("Kujutlusvõime on taju lõiketera", 10.23) ja inglise psühhoterapeut Mark Vernon, keda intervjueeriti Tähenduse teejuhtide kõige värskemas numbris ("Ulro ulmad"; TT#61, 2.26).

20. veebruaril pidas Vabas Akadeemias loengu Miikael Lotman. Loengus käsitleti loogika ja ratsionaalsuse suhet. Tihti räägitakse loogikast kui ratsionaalsust struktureerivast printsiibist. Ettekandes vaadeldakse seda arusaama kriitiliselt ning uuritakse, kas ja kuidas see seos vajab ümbermõtestamist. Väidetakse, et loogika ja ratsionaalsuse vahekord peegeldab sügavamat duaalsust tähenduse ja mõtte vahel.

Reedel, 13. veebruaril peab Vabas Akadeemias loengu Siim Sõkkal, kes räägib Kreeka, Makedoonia ja Rooma sõdalasühiskondade algetest.Kreeka linnriigid, Makedoonia ja Rooma olid Vahemere maailmas kultuuriliselt, poliitiliselt ja sõjaliselt domineerival positsioonil olnud suurvõimud, kellest iga järgnev oli mõjutatud oma eelkäijate saavutustest. Lisaks kaaseaegsetele mõjudele on antud tsivilisatsioonide puhul näha ühisjooni ka varasemast perioodist. Esimeses loengus tulevad vaatluse alla arengud, mis viisid Balkani ja Apenniini poolsaartel uute sõdalasühiskondade tekkimiseni.

30. jaanuaril on Vabal Akadeemial külas Laur Järv, kes räägib seekord mõtteeksperimentide rollist füüsikas.Galilei langevad kehad, Newtoni ämber, Einsteini lift ning tänapäeva teoreetikute vaidlusküsimus mustade aukude tulemüür on mõned näited, kus füüsika arengule olulised ideed on sündinud kujutletud, mitte tegelikult läbi viidud eksperimendist. See ajendab mõtisklema, kas ja kuidas on võimalik, et kujutlusvõime saab ilma uute empiiriliste andmeteta viia uute teadmisteni empiirilise maailma kohta? Üleüldse, mil määral teadmine füüsilise maailma põhialuste kohta võiks olla tuletatav puhtast mõtlemisest?

Seekordses loengus tuleb juttu saksabalti teoloogidest, kes olid omal moel sillaehitajateks siinsete kristlike kogukondade vahel. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel tegutses Eesti ja Läti aladel rühm saksabalti teolooge, keda tuleks pidada sillaehitajateks ida- ja läänekristluse vahele. Siia kuulus nii Tartu Ülikooli õppejõude kui ka selliste saksabalti organisatsioonide nagu Luther-Akademie ja Baltische Russlandarbeit liikmeid. Lisaks akadeemilistele motiividele oli nende tegevuse eesmärgiks ka panustada ida- ja läänekristluse ühtsusesse.

9\. jaanuaril peab Vabas Akadeemias aasta esimese loengu semiootik Andreas Ventsel, kes seekordses loengus räägib kultuurimälu ja hirmu rollist Kremli strateegilistes vandenõuteooriates. Ettekandes käsitletakse emotsionaalselt laetud ajaloonarratiivide strateegilist kasutamist Venemaa riiklikus diskursuses, keskendudes Nõukogude Liidu lagunemise kujutamisele kui “geopoliitilisele katastroofile” ning Teise maailmasõja võidu ülistamisele. Need kaotuse ja triumfi kaksiknarratiivid on Kremli kommunikatsioonistrateegia keskmes, eriti välispoliitika ja Ukraina sõja kontekstis. Ettekandes uuritakse, kuidas hirmu semioos kujundab kollektiivset identiteeti ja mobiliseerib auditooriume vandenõunarratiivides, mida poliitilised eliidid kasutavad ühtekuuluvuse tugevdamiseks ja agressiooni legitimeerimiseks. Need narratiivid on põimitud laiematesse kultuurimäluraamistikesse, ammutades ainest ajaloolise solvumise ja vaenlasekujutise troopidest. Uurimus toob esile, kuidas Kreml kasutab vandenõunarratiive psühholoogiliste ja kommunikatiivsete relvadena, et kujundada tajutavaid ohte ja säilitada sisemist legitiimsust.

Loeng on mõtterännak läbi varakristlike tekstide, "ilma käteta tehtud" imeliste näopiltide ja päris kunsti (freskod, mosaiigid), mis heidab valgust Kristuse tüüppildi tekkele esimese aastatuhande lõpuks.

12. detsembril on Vabal Akadeemial taas külas Anu Põldsam, kellega tuleb juttu juudi loost ja lugudest. Lugudel, nende jutustamisel ja kirjapanemisel on juudi traditsioonis keskne roll. Võiks koguni öelda, et juudi traditsioon ongi üks igikestev lugu, mis kätkeb endas samas ohtralt väiksemaid lugusid ja sama loo tõlgendusi ja ümberjutustusi jne. Et seda lugu üldse kuskilt lahti harutama hakata, alustame mõnest näitest ja vaatame, kuhu välja jõuame.

Ettekanne käsitleb suure asendamise vandenõuteooriat kui rahvusvaheliselt levinud selgitusraamistikku, mille kaudu tõlgendatakse demograafilisi ja kultuurilisi muutusi. Kui Lääne-Euroopas seostub see narratiiv eeskätt rände- ja identiteedipoliitikaga, siis Ida-Euroopas põimub see ajalooliste kogemustega, mis on seotud venestamise, küüditamiste ning tänapäevaste aruteludega rahvastiku vähenemise ja geopoliitilise ebakindluse üle. Sama vandenõunarratiiv omandab eri kontekstides erineva kõlapinna ja funktsiooni, olles ühtaegu vahend rahvusliku haavatavuse sõnastamiseks ning poliitilise mobilisatsiooni tööriist.

Vaba Akadeemia ja Gaia Akadeemia ühisel ettevõtmisel peab 21. novembril avaliku loengu Kalevi Kull. Vaatluse alla tuleb bioloogilise evolutsiooniteooria praegune seis.Räägime käimasolevast paradigmamurdest ja avastustest evolutsiooni tuummehhanismide vallas, samuti semiootiliste protsesside osast evolutsioonis. Muuhulgas tuleb juttu täiustumisest ilma evolutsioonita ja räägitakse kriitiliselt evolutsioonimudelite ülekandeist ühiskonnale.

7\. novembril peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Erki Tammiksaar. Seekord tuleb juttu Karl Ernst von Baerist. 1792. aastal Piibel sündinud Karl Ernst von Baeri iseloomustasid kaasaegsed oma kirjades “peast täieliku teadlasena, kel puuduvat igasugune majanduslik ambitsioon”. Baer oligi rahaasjades saamatu, kuid ta oli väga vaimukas ja oodatud külaline igas seltskonnas, sh ka keiserliku perekonna liikmete seas. Teadlasena oli Baer empiirik ja mitte teoreetik, kuigi enamasti on väidetud vastupidist. Meetod “vaatlus ja refleksioon”, mis on Baeri “Loomade arenguloo” alapealkirjaks, tõi talle edu teadlasena ja lõpuks maailmakuulsuse. Täna peetakse 1876. aastal surnud Baeri embrüoloogia rajajaks ja tema tööd panid aluse veel igikeltsateadusele, füüsilise antropoloogiale ning kalandusalastele uuringutele. Ta armastas Eestimaad ja toetas agraarreforme, et eestlased saaksid omale maad osta.

31. oktoobril peab Vabas Akadeemias loengu Kristiina Savin, kes räägib üksindusest ja üksildusest Lääne mõtteloos. Läänemaailma laastab üha kasvav üksilduse epideemia, mis ohustab rahvastiku tervist ja heaolu, väidavad mitmed kaasaja eksperdid. Käesolev loeng vaatleb üksildust kui meeleseisundit mõtteloolisest vaatenurgast: kuidas on üksildust kirjeldanud ja mõtestanud filosoofid ja teadlased antiikajast 21. sajandini? Mis vahe on üksindusel ja üksildusel? Mille poolest erineb meie kaasaeg varasematest ajastutest?

10. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Kalle Olli, kes seekord räägib päristuumsetest rakkudest ja nende arengust. Loengus tuleb juttu päristuumsete sari-endosümbioosidest, mis on teinud eukarüootidest need rikkad ja ilusad looduse kroonid, nagu me neid täna laialt teame. Vaatame kapoti alla: kuidas ja kelle abiga see on saavutatud? Millised oleks päristuumsed, kui neil puuduks kaks olulist oskust või tunnust - vägivald ja teiste enda heaks tööle rakendamine, sageli koos? Laseme loomingulisuse valla: mis veel oleks võinud evolutsioonis juhtuda, milline oleks 'all-stars' päristuumne? Lisaks tutvustame vähemtuntud reaalselt juhtunud evolutsioonisündmusi, mis on justkui 'all-stars' kontseptsiooni tõestuseks.

Juttu tuleb Peterburi ülikooli astronoomiaprofessori Viktor Sobolevi elust ja tööst, tema kujunemisest maailmakuulsaks astronoomiks (kes tema enda sõnade kohaselt polnud kordagi teleskoobiga vaadelnud), kelle kireks väljaspool teadust oli poeesia ja jalgpall. Ta võis väga paljude vene poeetide luuletusi peast esitada. Samal ajal olid talle väga olulised Leningradi jalgpallimeeskonna Zeniit tulemused! Ta ei läinud aatompommi tegema, kui Beria kutsus. Ta ei käinud nõukogude ajal kordagi välismaal, sest vihkas südamest kõikide sõiduks vajalike paberite täitmist jne.

Reedel, 19. septembril on Vabal Akadeemial taas külas Imar Koutchoukali, kes peab järgmise loengu poliitikast, autoriteedist ja legitiimsusest islamis läbi selle ajaloo. Eelmisel seminaril nägime, kuidas Umaijaadide ning Abbasiidide kaliifid püüdsid lõimida poliitilist ning vaimset autoriteeti, kuid nende katsed ebaõnnestusid. Juba varajase Umaijaadide valitsuse ajal olid aga islamimaailmas teised jõud, kellel oli teistsugune vastus küsimusele: "kes on islamikogukonna õige valitseja?" Üks tuntumaid liikumisi olid ši'iidid, kes väitsid, et vastselt tekkinud islamikogukond oleks pidanud valima Prohvet Muhammadi järeltulijaks tema nõbu ja väimeest Alid. Mis kunagi sai alguse puht poliitilise erimeelsusena, omandas aastasadade jooksul sügavalt spirituaalse tähenduse, kuhu jooksid kokku islamieelsed araabia kombed, muistsed Lähis-Ida gnostilised elemendid ning müstilised tõlgendused Koraanist.

12. septembril peab Vabas Akadeemias loengu Mihhail Lotman. Seekord analüüsitakse loogilis-semantiliselt Jumalale suunatud tekstitüüpe, eriti hümne. Tavapärane suhtluse mudelis on olemas sõnumi saatja ja selle vastuvõtja ning sõnum sisaldab informatsiooni, mis on vastuvõtjale uus. Rääkides aga inimese sõnumist Jumalale monoteistlikus religioonis, on asjad teisiti: esiteks teab Jumal kui kõiketeadja juba ette, mida inimesel on talle öelda, teiseks aga pöörduvad inimesed millegipärast Jumala poole päevast päeva samade tekstidega. Mis võib olla sellise kommunikatsiooni taga? Loengus pakutakse loogilis-semantilist analüüsi kolmest tähtsamast Jumalale adresseeritud tekstitüübist – palvest, psalmist ja hümnist. Neist kõige paradoksaalsem tundub hümn, kuna selles annavad inimesed Jumalale teada tema omadustest ja kiidavad teda nende eest.

29. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Hardo Pajula, kes seekord räägib Kyriacos Markidesest ja tema eelmisel aastal ka eesti keeles ilmunud raamatust "Vaikuse mägi" ning seda inspireerinud retkest Athosele.

15. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Neeme Näripä, kes räägib "Eumeniidide" näitel demokraatiast ja vägivallast Vanas Kreekas.​ Aischylose tragöödias „Eumeniidid” jälitavad kätemaksujumalannad erinnüsed Orestest ning tahavad ta verd juua. Orestes on tapnud oma ema Klytaimestra kättemaksuks oma isa Agamemnoni mõrva eest. Jumalanna Athena korraldab Ateena akropoli kõrval Areopaagi kaljul kohtuistungi, kus süüdistajateks on erinnüsed ning kaitsjaks Orestes ning teda esindav Apollon. Kuna Orestes oma ematappu ei eita, ei jää Apollonil muud üle kui tõestada, et ema tapmine on väiksem kuritegu kui abikaasa mõrv, mille pani toime Klytaimestra. Tema argumendiks on, et ema on vaid loote toitja, mitte sigitaja ja lapsevanem (658–9: οὐκ ἔστι μήτηρ ἡ κεκλημένη τέκνου / τοκεύς, τροφὸς δὲ κύματος νεοσπόρου). Sarnase loodusteadusliku vaate on Aristoteles omistanud presokraatik Anaxagorasele, kuid ilmselt polnud see siiski päris üldtunnustatud seisukoht Vanas Kreekas, vaid üks spekulatiivseid teooriaid. Orestese ja Apolloni kaitsekõned pole üldse väga veenvad, ent nad siiski võidavad, sest neid jääb uskuma ilma emata sündinud Athena. Loengus uuritakse Apolloni ja Orestese argumentatsiooni ning viiteid vägivallale ning naistegelaste sümboolset seotust aristokraatiaga. Näidendi alguses on Püütia rõhutanud, et Apollon päris oraakli ilma vägivallata oma vanaemalt Phoibelt. Alati on veidi kahtlane, kui peetakse vajalikuks välja tuua, et miski toimus ilma vägivallata – nii ka antud juhul pidi Apollon teiste müüdiversioonide järgi oraakli endale saamiseks tapma kellegi naissoost mütoloogilise tegelase (Pythoni, Gaia või oma vanatädi Themise). Tragöödia „Eumeniidid” kujutab endast muu hulgas mütoloogilist põhjendust Ephialtese demokraatlikele reformidele, mis piiras Areopaagil reaalselt kogunenud aristokraatliku nõukogu poliitilist otsustusõigust, nii et tema funktsiooniks jäi ainult mõrvade üle kohut mõista. Lisaks demokraatlikele reformidele näib Aischylose tragöödia „Eumeniidid” mütoloogiliselt uudselt põhjendavat ka vaadet sugudele. Nende näiliselt demokraatlike ja juriidiliselt korrektsete protsesside taga paistab peituvat vägivald, sest on võimalik kahtluse alla seada, kas Apollon ka publiku päriselt ära veenis.

8\. augustil peab Vabas Akadeemias loengu Arvo Tuvikene, kes seekord räägib vee reostatuse hindamisest kalade kaudu. Loengus käsitletakse saasteainete kahjulikku mõju veeorganismidele ja eriti kaladele. Oleme palju kordi kuulnud, et Läänemeri on reostunud. Kas ka kalad? Käsitletakse ainete mõju, mis Läänemeres kõige rohkem veeorganismidel probleeme tekitavad. Vaatluse alla tulevad ka meie siseveed. Tutvustatakse kaladel tekkivaid bioloogilisi kahjustusi e. biomarkereid, millede abil on võimalik anda hinnang vee reostatusele.

Vabal Akadeemial oli külas Jaanika Anderson, kes räägkis valgustusaja akadeemilistest raamatukogudest ja nende dekoreerimisest skulptuuridega.

11. juulil on Vabal Akadeemial külas Imar Koutchoukali, kes peab teise loengu poliitikast, autoriteedist ja legitiimsusest islamis läbi selle ajaloo. Kui esimene loeng tutvustas islami poliitilise filosoofia aluseid, siis teises loengus jätkame samas vaimus, kuid vaatame, kuidas islami varasema keskajal kujunesid välja eri arusaamad autoriteedist ja legitiimsusest ning kuidas need hakkasid omavahel võistlema.

Lugusid kummaliste taevas lendavate objektide vaatlustest on räägitud juba ammu. Viimasel ajal illustreerivad neid ka fotod, videod ning isegi hävituslennukite pardaradarite salvestused. Selliste tuvastamata algupäraga õhus (vahel ka vees) esinevate fenomenide käitumine on mitmes aspektis hämmastavate omadustega, mida on esmapilgul raske sobitada kaasaja teaduse paradigmasse. Loengus läheneme küsimusele teoreetiliselt ja arutleme, millistest füüsikalistest printsiipidest lähtudes oleks võimalik nende objektide olemasolu ja omadusi siiski seletada ning milliseid väljakutseid alusteadusele see esitab.

Loeng algab põgusa sissejuhatusega Ene Mihkelsoni loomingusse ja retseptsiooni; seejärel heidame pilgu uurimistöö taustadesse, kõne alla tulevad raskused ja probleemid, mis tabasid autorid Mihkelsoni luulega tegeledes. Loengu põhiosas töötatakse läbi tees Ene Mihkelsoni luule radikaalse kodutuse kohta, avades seda kuue temaatilise kihi kaudu. Sellele järgneb Mihkelsoni luule terviktõlgenduse katse, mis läheb sujuvalt üle kogu loengukursust puudutavateks lõppjäreldusteks.

Loogika on teadusharu, mis uurib kehtivust. Kehtivust on traditsiooniliselt määratletud tõe säilitamise kaudu: arutluskäik on kehtiv parajasti siis, kui pole võimalik, et eeldused tõesed ja järeldus on väär. Loengus antakse ülevaade klassikalisest loogikast ja näidatakse, et traditsiooniline kehtivuse mõiste on liiga kitsas. Teisisõnu, et loogiliselt kehtiv arutluskäik võib säilitada tõe asemel väärust.

Teoreetilises avangus vaatleme, kuidas kirjanike juhtimisel läbi viidud rahvuslik ülesehitustöö toimis koduilma avardajana, luues olulise ühise koha – Eesti. Kuigi rahvuslik imperatiiv nõuab kirjanduselt pühalikku suhtumist ühisruumi, leidub eesti kirjanduses oluline suundumus kujutada Eestit negatiivsena, puudulikuna. Seda liini loeng peamiselt luule varal kaardistab ja tõlgendab. Lähtekohaks on Juhan Liivi looming, millele järgneb Hando Runneli ja (:)kivisildniku võrdlev analüüs. Loengu lõpul vaatleme põgusalt peamiselt iroonilis-paroodilises võtmes esinevat isamaavajadust teiste kaasaja eesti autorite loomingus.

Kes ei oleks unistanud vägivallatust maailmast? Sellest saab lugeda juba Piiblist, kui hunt elab tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval. Kahjuks jääb kahe silma vahele, et kõik need projektid on utoopilised ning prohvet Jesaja visioon käib taevariigi, aga mitte meie patuse maailma kohta. Mis on vägivald ja millised on tema lätted? Selle küsimusega on põhjalikult tegelenud Prantsuse-Ameerika mõtleja René Girard.

Reedel, 2. mail ootab Vaba Akadeemia huvilisi Leo Luksi loengusarja järgmisele loengule. Loengusarja „Eesti kirjanduse kadunud kodu“ 4. loengus arendatakse väidet, mille kohaselt kojutulekud on eesti kirjanduses peamiselt imelikud ja vaevalised, nendes ei toimu rõõmsat taasühinemist koduga, vaid kogetakse kodususe puudumist. Loengu teoreetiliseks tugipunktiks on Sigmund Freudi lühike essee „Das Unheimliche“. Freudist tõukudes viiakse loengul teooriasse uppumata läbi mitmeid kirjandustõlgendusi, kaasates nii luulet kui proosat, nii klassikat kui kaasaegset kirjandust. Loengu lõpul vaadatakse mõnda kirjutamisstrateegiat, kuidas on eesti kirjanduses üritatud kojutuleku ebaõdusust vältida.

25. aprillil pidas Vabas Akadeemias järjekordse avaliku loengu Erki Tammiksaar. Seekordseks teemaks oli Eesti agraarpoliitika ja põllumajandusharidus.​ Eesti agraarpoliitika ja põllumajandushariduse käekäiku ning nende omavahelisi seoseid on vähe uuritud. Loeng avab, millised tegurid on mõjutanud Eesti põllumajanduse arengut alates Hansa Liidu perioodist kuni 20. sajandi teise pooleni. Teiseks analüüsib ettekanne põllumajandusliku hariduse probleeme Eesti alal alates Tartu kõrgema veterinaariakooli asutamisest 1848. aastal kuni Eesti maaülikooli sünnini 2005. aastal. Vaatluse all on ka eestlaste keskastme põllumajandushariduse küsimus 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani.

Sel reedel, 11. aprillil on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik. Selles ettekandes tuleks juttu Ernst Julius Öpiku seiklusrikkast elust - lapsena silma kaotamisest, õpingutest nii Tallinnas kui Moskvas, osavõtust kodusõjas ja Usbekistani astronoomia taastamisest, koju tagasitulekust, noortest naistest arvuti kokkupanemiseks ja paljust muust. Kõiki seiklusi ometi kirja panna ei saa, sest siis poleks ettekanne enam huvitav.

4\. aprillil on Vabal Akadeemial taaskord külas Leo Luks, pidades järjekorras kolmanda osa loengusarjast "Eesti kirjanduse kadunud kodu". Loengus viiakse läbi kolm teemaarendust. Esmalt tehakse sissevaade Peeter Sauteri loomingusse. Sauteri kultusteost „Indigo“ võib pidada kodutus kodus-meeleolu tuumnäiteks eesti kirjanduses, Sauteri hilisem looming avab siin teisigi olulisi kihte. Seejärel analüüsitakse Madis Kõivu käsitlust Lydia Koidula luuletusest „Kodu“, mis on eesti kultuuris tuntuim poeetiline nostalgiline meenutus lapsepõlvekodus. Ent Kõivu pilgu all moondub see idüll kodutuse õuduseks ning loeng üritab selle teekonna pidepunkte fikseerida ja kommenteerida. Viimaks vaadeldakse loengul asumist Jaan Oksa naturalistlikes külaelu-novellides. Tuleb ilmsiks, et Oksa kujutamist mööda on see külaelu nõnda kurnav, et inimeste elud on igasugusest tähenduslikkusest täiesti tühjaks voolanud, säilitades veel vaid bioloogilise automatismi, mida võib tuntud märksõna abil markeerida palja eluna.

René Girard (1923-2015) oli prantsuse-ameerika mõtleja ja arvamusliider. Girard sai kuulsaks oma püha vägivalla kontseptsiooniga, mille kohaselt ei ole vägivald mitte anomaalia, vaid inimeksistentsi alus.

14. märtsil on Vabal Akadeemial külas Arvo Tuvikene, kes peab loengu kalade kohastumustest muutuvas elukeskkonnas toimetulekuks. Loengus tutvustatakse kalade maailma veidi ebatavalise nurga alt, pöörates tähelepanu nende käitumist juhtivatele meeltele ja kohastumustele. Püütakse avada kalade elu tagamaid, oskusi ja omadusi, mis aitavad neil toime tulla elukeskkonnas, kus tuleb ette nii mõndagi ootamatut ja kahjulikku nagu vee reostus (sh mürareostus), hapnikupuudus, kõrge temperatuur ja kuivaperioodide mõju. Vaatluse alla tulevad elukeskkonna äkilistest muutustest põhjustatud väljakutsed kaladele nii Eesti veekogudes kui laias maailmas.

7\. märtsil peab Leo Luks Vabas Akadeemias teise loengu sarjast «Eesti kirjanduse kadunud kodu». Loengus käsitletakse fenomenoloogiliselt kodu ja kodutuse kujutamist kirjanduses. Esmalt avatakse vastuvõtja perspektiivist kunstilise kogemuse erinevus argielust. Seejärel vaadeldakse erinevaid viise, kuidas on eesti kirjanduses kujutatud kodu. Tutvustatakse ja arendatakse hüpoteesi, mille kohaselt kodu ilmneb eesti kirjanduses valdavalt puuduvana, kadunud koduna.

Meedias on MPEÕK eksistents kuum teema. Kiriku kaotamiseks mõeldud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu on jõudnud Riigikogusse. Poliitikud, riigiametnikud ja ajakirjanikud on kulutanud üsna palju energiat selle vajaduse selgitamiseks. Kindlasti on kõikidel kirikutel olemas oma poliitiline dimensioon või lausa poliitilised dimensioonid. Primaarselt ei ole aga kirikud siiski poliitilised organisatsioonid. Eelkõige on nad religioossed nähtused ning nende olemust pole võimalik haarata pelgalt poliitiliste, ajalooliste, sotsiaalsete ega muude sellelaadiliste selgitustega. Oma loengus püüab Alar Laats mõtestada MPEÕK eksistentsiga seotud küsimusi teoloogia seisukohalt.

Reedel, 21. veebruaril peab Vabas Akadeemias loengu Hardo Pajula, kes räägib Ameerika kultuuriloolasest Richard Tarnasest ja teisest teljeajastust. „Teise teljeajastu idee kasvas välja Fordhami Ülikooli teoloogi ja filosoofia õppejõu ning tema kolleegi, nimeka katoliikliku kultuuriloolase Thomas Berry omavahelisest mõttevahetusest, ent avalikkuse tähelepanu juhtis sellele peamiselt Cousins – eelkõige oma 1994. aastal ilmunud raamatus „Christ of the 21st Century“. Selle raamatu pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest Cousins ei keskendu seal sugugi üksnes kristlusele, vaid rõhutab, et teisel teljeajastul tuleb arvestada maailma filosoofilise ja religioosse maastiku kogu mitmekesisusega,“ ütles Tähenduse teejuhtide 42. numbrile antud intervjuus („Teine teljeajastu“, 5.24) Ameerika kultuuriloolane Richard Tarnas. Loengus tulebki juttu peamiselt Richard Tarnasest ja teisest teljeajastust.

Reedel, 14. veebruaril on Vabal Akadeemial külas Leo Luks, kes peab esimese loengu 6-osalisest loengusarjast „Eesti kirjanduse kadunud kodu“. Avaloeng "Kodu(tuse) käsitlus fenomenoloogilise lähenemise alusel" visandab teoreetilised alused järgnevateks kirjandusanalüüsideks. Põgusalt tutvustatakse fenomenoloogilist lähenemist filosoofias, täpsemalt argielu fenomenoloogiat Husserli ja Heideggeri varal ning sellest lähtudes kodu- ja kodutuskogemusi. Loengu lõpuosas vaadeldakse kodutust läbiva metafoorina XX sajandi kultuurifilosoofias.

31. jaanuaril on Vabal Akadeemial taaskord külas Laur Järv ja juttu tuleb aegruumi alusstruktuurist. Juba vanaaja mõtlejad arutlesid, kas aine, ruum ja aeg on lõpmatult väiksemateks osadeks jagatavad või tuleb kusagil ette põhimõtteline piir. 20. sajandi üldrelatiivsusteooria ja kvantteooria annavad sellele küsimuste ringile hoopis uue perspektiivi ning 21. sajandi teoreetikud räägivad "holograafilisest" universumist.

Semiidi retoorika ja sellele vastav retooriline analüüs on kasvanud välja piibliuuringutest. Analüüsi süsteemi on avardatud selle võrra, et võimaldada kirjeldada semiidi retoorikale omaseid nähtusi ka teistes semiidi keeltes ja kirjandusvormides. Käesolev loeng tutvustab seda retoorikat ja analüüsisüsteemi Abū Muḥammad al-Ǧawlānī, Süürias võimuvahetuse läbi viinud rühmituse juhi kõnede põhjal.

Keeleõppel on vaieldamatu praktiline väärtus nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna. Antud loengus käsitletakse aga keeleõppe filosoofilist tähtsust: kuidas aitab nimelt võõrkeele õppimine mõtestada maailma ja mõista filosoofiliste vaadete peidetud eeldusi.

Selle aasta esimeses Vaba Akadeemia avalikus loengus räägib Jevgeni Zolotko oma kogemusest kunstides. Ettekande põhirõhk on loomeprotsesside kulgemisel ja nö siseköögi ja teoste koostisosade vaatlusel.

Ka seekordses loengus on vaatluse all Puškin ning lähemalt käsitletakse järgmisi küsimusi: impeerium kui Puškini vabadusideaalide piir; Puškin ja panslavism; Aleksander I reformide kava ja selle nurjumine; konservatismi võit.

Vaatluse alla tulevad järgmised teemad: ukraina keele ja kultuuri naeruvääristamine, tasalülitamine ja apropriatsioon, Ukraina kui «anti-Venemaa" ning ukrainlased kui venevastane sekt. Loengut näitlikustab juhtumiuuring, mis käsitleb Vladimir Putinit ja Vassili Šulginit.

Kohe on käes talvine pööripäev, aasta pikim öö, misjärel valgus saab pimedusest võitu ja päevad hakkavad kukesammul pikenema. Eri religioonides ja kultuurides on valguse taastulemise tähistatamisel oluline koht. Pööripäeva lähedusse jäävad pühad - olgu selleks jõulud, Yalda, Dongzhi või hanuka - toovad esile lootuse, valguse ja koosolemise tähtsuse pimedal ajal. Kõigist neist pühadest rääkimiseks ei piisa paraku aga aasta pikimastki ööst, mistõttu tuleb valida üks. Olgu selleks seekord hanuka, mille varal heita valgust juudi pühadele, ajaloole ja ajaarvamisele laiemalt.

Kristluse keskne kontseptsioon, lunastus, on (oma kirjapanemise aja kohta) otse hämmastavalt komplementaarne tänapäevase evolutsiooniteooriaga. Kui õnnestuks need kaks tänapäeva mõttemaailma alussammast omavahel ühildada või lepitada, lööks see kaks väga tähtsat kärbest ühe hoobiga: annaks evolutsiooniteooriale kristlikult vettpidava moraalse dimensiooni ja annaks kristlusele loodusteadusliku tõsiseltvõetavuse. Arvestades tänapäevast keskkonnakriisi, mis on eelkõige moraalne kriis, väärib see võimalus kindlasti püüdlusi. Juhan Javoiš arutleb teema üle n-ö ilmalikumast otsast, st loodusteadlase vaatenurgast.

Eelmises loengus räägiti Paul Tillichi sümboliteteooriast ja tema jumalakäsitlusest. Selles loengus tulevad vaatluse alla Tillichi käsitlused ilmutusest, usust ja patust.