Järjejutt: Yōko Ogawa, „Kustunud mälestuste saar“

Yōko Ogawa, „Kustunud mälestuste saar“. Jaapani keelest tõlkinud Alari Allik. Postimehe kirjastuselt. Raamatu väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. Loeb Kristi Aule. Mis jääb alles, kui kõik kustub? Nimetu saare nimetutel kallastel haihtuvad asjad: kõigepealt linnud, siis roosid ja paadid... Paljud saare elanikud ei märkagi, kuidas ümbritsev vähehaaval olematusesse libiseb. Need vähesed aga, kes kadunut veel mäletavad, elavad pidevas hirmus salapolitsei ees, kes hääbunud esemed ja unustamisvõimetud inimesed hirmuäratavate mälujahtide käigus minema viivad. Kui painajaliku loo peategelane, noor romaanikirjanik, avastab, et ka tema toimetaja võib peagi politsei haarangutes kaduma minna, otsustab ta aidata mehel põgeneda. Peagi tuleb tal silmitsi seista küsimusega – kuidas ja kellele kirjutada romaani, kui keegi ei mäleta enam sõnu ega tunne asju, mida need kunagi ammu tähistasid. Ja kuidas saavad teineteist armastada mees, kes kunagi midagi ei unusta, ja naine, kes enam midagi ei mäleta?