Jõulumõtisklus: Mida kaugemale Jeesuse sünniloost, seda enam võivad jõulud teha haiget

Jõulud kõnelevad Jumalast, kes saatis meie, ebatäiuslike keskele oma Poja. Ta tuli, et meie võiksime leida oma elule mõtte, lootuse, mis meid iial häbisse ei jäta. Tema sai inimlapseks, et meie võiksime saada Jumala lasteks. See sünnib läbi ristimise.  Selle juures on kõigeväelise igavese Jumala vägev tõotus: „Ja vaata, mina olen teiega, kuni maailma ajastu lõpuni.Elu võib olla kohutav. Inimesed meie ümber võivad meile keerata selja, teeselda, nagu nad meid ei näeks ja kui nad nii kaua teevad, siis nad ei näegi varsti. Muutume nende jaoks nähtamatuiks. Ka jõululauas. Ükski kuusk, lookas laud ja kingitused seda ei muuda. Võime jäädagi ootama, et äkki keegi meid märkab, ehk kuuleb meie vaikset, sügavat ohkamist, näeb seda pisarat, mis vaikselt voolab meie põske mööda allapoole, kuni me selle ise käeseljaga kuivatame.