Kohtingukultuurist ja trofeenaistest: iga kord, kui ta mulle järgi tuli, oli eesistmel sületäis roose!

„Ma ei tea kas see praegu ka nii on, aga kui ma nooruses ENSVs kohtamas käisin, siis ootasid mehed peale restoranilõunat, kokteili või koos veedetud päeva kindlasti tüdrukult vastuteenet,“ meenutab Anu. Tütarlaps kes alkoholi ei tarvitanud, suitsu ei teinud ja oli kuni 18aastani süütu, omandas suurepäraselt „kadumistriki“ ehk oskuse õigel ajal kohtingult varvast lasta.„Mul oli sünnipäev, sain 20, kui peika tuli mulle oma sõbra ja lilledega külla ja ütles, et kas teie ei võiks nüüd hoopis koos väljas käima hakata, et mul siin muid asju ajada. Võib-olla oli ta minust pisut tüdinud või oli keegi uus silmapiiril või oli hoopis sõber ise mulle silma peale pannud,“ arutleb Anu. „Mind anti igatahes üle nagu trofee. Hiljem tuli sõnavarasse lausa väljend nagu trofeenaine. Anu arvates on tänagi ringkondi, kus naised naised käest kätte käivad.“