Mõttekoht, Osa 95: Ühe anoreksia lugu: „Ükskõik, kui vähe kaalusin, ma polnud endaga rahul“

„Kõige rohkem on mul kahju sellest, et raiskasin mitu aastat oma elust. Selle asemel, et aega veeta oma lähedastega, mõtlesin ma vaid sellele, kuidas kaalust alla saada. Aga vanaduses olen ma tänulik endale kõigi ilusate hetkede, mitte söömata jäänud koogitükkide eest,“ räägib tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht Signe Kerge, kes on pikki aastaid olnud kimpus anoreksiaga. Signe jaoks sai kõik alguse reisipiltidest, millelt end nähes tundus talle, et on paksuke. Esimese asjana otsustas ta loobuda ta kohvi sisse suhkru panemisest. Kaal kukkus kolinal. Siis aga hakkas ta endale seadma järgmisi piiranguid. Kuniks ei jaksanud enam mitte midagi teha. Ta ei jõudnud trepist üles minna, ei suutnud mõelda. Või kui, siis mõtles ainult söögile. Ja sellele, kuidas teistele öelda, et ta on piisavalt söönud. Vahel, kui Signe oli lõunaks joonud vaid pudeli suhkruvaba karastusjooki, saatis ta õele suvalise internetist leitud lõuna pildi. Ja ütles, et tema sõi selle ära. Ta hakkas vältima oma sõpru. Viimaseks piisaks karikasse sai pilk peeglisse. „Ma ei olnud enam üldse ilus. Aga nüüd juba seepärast, et olin liiga kõhn,“ meenutab naine hetkel, mil ta hakkas abi otsima ning läks psühhiaatri vastuvõtule. Viimane ütles karmilt, et kui naine end kätte ei võta, ootab teda ees tahtest olenemata ravi. Nüüd teab Signe, et kui inimene on söömishäire küüsis, ei ole ta kunagi endaga rahul ükskõik, kui palju ta end muudab või kaalust alla võtab. Ta lihtsalt ei suuda loogiliselt mõelda. Kuidas läks tema võitlus anoreksiaga, millest oli paranemisteel enim abi, millal saab lihtsast soovist dieeti pidada söömishäire ning millal on õige hetk abi otsida, sellest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägimegi. Vestlust juhib Naistelehe toimetaja Silja Paavle.