Mõttekoht, Osa 98: Enesetapu tõttu isa kaotanu: „Kõige hullem oli vaikimine“

„Ühe inimese elu lõppemine ei pea lõpetama nende elu, kes on tema ümber olnud,“ julgustab tänases Naistelehe podcastis Mõttekoht suitsiidi tõttu isa kaotanud Eva Koženevski kõiki saatusekaaslasi abi otsima. Eva oli 11-aastane, kui ta isa tegi enesetapu. Naine ütleb, et see muutis ta elu alatiseks. Toona teismelisena tundis ta, et oli oma murega täiesti üksi, segaduses ja kaotas usalduse maailma vastu, inimeste vastu ja ka iseenda vastu. Ta lihtsalt ei suutnud toimunut mõista ning ka peres sel teemal ei kõneldud. „Kõige hullem oli vaikimine, see põhjustas sügavat üksindust. Ma sain lapsena aru, et ma ei tohi sel teemal rääkida, kuid ma ei tohi ka teada, mis juhtus. Kuigi ma olin näinud ja kuulnud juba asju, mis tekitasid küsimusi,“ meenutab naine. Tal läks aastakümneid, kuni ta leidis abi, kuid trauma tagajärgedega tegelemine kestab tänini. „Ehk oleks läinud lihtsamalt, kui abi oleks olnud kohe olemas,“ usub ta. Et ühe inimese elu lõppemine ei pea lõpetama nende elu, kes on tema ümber olnud, otsustas Eva saatusekaaslastele abikäe ulatamiseks õppida kogemusnõustajaks ning veab Tallinnas ka enesetapu läbi lähedase kaotanuile suunatud tugigruppe. Nõudlus nende järgi on olemas, sest nagu räägivad numbrid – Eestis lahkub igal aastal vabasurma paarsada inimest, nende otsus mõjutab aga lisaks lähemale perele ka nende kooli- või töökaaslasi ja kõiki, kellega nad elu jooksul kokku puutusid. Miks ei taheta ikka veel enesetappudest rääkida, kuidas need mahajääjaid mõjutavad, millal on õige aeg abi otsida ning mis võib juhtuda siis, kui abi ei otsi, sellest värskes Naistelehe podcastis Mõttekoht räägime. Vestlust juhib Naiselehe toimetaja Silja Paavle. Kui oled murega üksi, uuri lisainfot tugigruppide kohta telefonil: 5299490 või meilitsi: [email protected] . Samuti on äsja loodud FB grupp suitsiidilähedastele: Puudutame südameid – toetus pärast lähedase enesetappu