Eesti lugu

Marko Pomerants: "Kindlasti oli ta veterinaaria suurkuju, kelle töö taudide tõrjumisel oli üleriigilise tähtsusega, ja keskkonnakaitses väljus tema mure raudselt Virumaa piirest!"

Triin Kröönström ja Kadi Polli: "Läbi Waltheri elu ja tööde räägime me sellest, milline oli Eestimaa ja milline oli Tallinn 19. sajandi esimesel poolel."

Ajaloolane Ene Selart: "Vene-Jaapani sõda oli eesti ohvitseridele õppuseks, heas ja halvas, ja tuleristseteks kõikide järgmiste sõdade jaoks. Tuntud Eesti kindralid Ernst Põdder, Andres Larka, Jaan Soots on Vene-Jaapani sõjast läbi käinud."

Ajaloolane Ene Selart: "See Jaapani kohta käiv info Vene-Jaapani sõja ajal on oma mahu, tiheduse ja informatiivsuse poolest nii suur, et sellist aega, kus Eesti oleks niimoodi üle ujutatud Jaapaniga, ei ole hiljem enam mitte kunagi tagasi tulnud."

Arheoloog Ain Mäesalu: "Saksa arheoloog Mechthild Schulze-Dörrlamm leidis, et see Vatikanis olev Longinuse odaots sarnaneb kõige enam ühe odaotsaga, mis on leitud Saaremaalt ja mis on pärit 11. sajandi algupoolest."

Arheoloog Ain Mäesalu: "Meil ei ole mingisuguseid allikaid, mis näitaks, et meil oleks olnud pühalt maalt pärit Jeesusega seotud reliikviaid. Aga meil on palverännumärke, mis näitavad, et siit Eestist on vähemalt käidud neid vaatamas."

Ajaloolane Ene Selart: " Jüri Jürisoni reisikiri Jaapanist on üldse esimene eestlase reisikiri, mida me teame, ja mis on ajakirjanduses ilmunud. Tegemist on erakordse kirjatööga oma ajas."

Kirjanik Imbi Paju: "Me nimetasime seda raamatupeoks – küla muutus üheks päevaks tõeliseks raamatumaailmaks. See oli rahvaalgatus, mis tõusis rohujuuretasandil, – inimesed tulid kaasa!"

Kirjandusuurija Katrin Raid: "Tollased riigi poliitiliste kangide juures olevad inimesed ei olnud 1920ndate aastate alguses kultuurimeelsed. Arutati, kes üldse on kirjanikud, keda toetama peaks, kui on ainult "lendavad sead"."

Küllo Arjakas: "Väga arvukate ülekuulamiste põhjalikud protokollid näitavad, et Päts ei läinud vaatamata ahvatlevatele lubadustele või ka ähvardustele vangistuse aastatel võõrvõimuga koostööle."

Küllo Arjakas: "Kui vaadata Rahvusarhiivi jõudnud dokumente ja Vladimir Pooli kahte raamatut, siis 90% klapib. Võivad olla teatavad erinevused, mõned nüansid, aga ma ei usu, et sealt midagi leitakse, mis viitaks kas teadlikule valekäsitlusele või mingitele nii-öelda udustele oletustele."

Akadeemik Tarmo Soomere: "Kummaline oli vaadata, kuidas Elmar Salumaa tõlgitud puhtalt teoloogilistest arutlustest leiti Nõukogude vastaseid tsitaate ja Nõukogude korda õõnestavaid üleskutseid. See oli sürrealistlik pilt sellest, kui haige võib olla ühe tsensori mõtlemine!"

Akadeemik Tarmo Soomere: "Suviti, nii aastast 1976-77, hakkasin ma käima muusikaprogrammidega mööda Eestimaa kirikuid. Need said hiljem nimeks kirikudiskod."

Raul Veede: "Eesti kultuuri ja vaimse iseseisvuse seisukohalt oleks väga oluline anda nimme välja riigi toetusega paberentsüklopeedia. See, mis on entsüklopeedias, on ühe rahva, ühiskonna ja kultuuri autoportree, fotoülesvõte."

Teadusfilosoof Raul Veede: "Entsüklopedistidest saaks kirjutada monograafiad, populaarseid raamatuid, seiklusjutte, saaks teha põnevusseriaali, kus on traagikat, koomikat, armastust – mida kõike!"

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Kui Dumas`d poleks selles sarjas olnud, siis ma kujutan ette, et sari poleks võib-olla kultussarjaks tõusnud." Dumas` "Kolm musketäri" defineerivad Tiit Hennoste sõnul sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" tähenduse.

Tiit Hennoste: "Nad alustasid "Seiklusjuttudega maalt ja merelt", siis tuli "Suuri sõnameistrid" ja siis tuli "Maailm ja mõnda", mis hakkas rääkima reisilugusid Nõukogude inimesele, kes mitte kusagile ei pääsenud."

Reet Made: " See töö on olnud rõõmupakkuv, nii nagu ma kunagi 1958. aastal seal raadiomaja trepil seda arvasin!"

Reet Made : "Kui ma siis sellest raadiomajast välja tulin ja see suur uks minu järel pauguga kinni langes, tekkis mul hetkemõte, et siia majja tahan ma kunagi tööle tulla."

Reet Made: "Kõik olid soojalt ja südamlikult oma lugusid rääkinud- niisugune oli see "Lastetuba"." Haldi Normet-Saarna: "Nad rääkisid ju päris julgelt, sest nad teadsid, et kes ei pea lugema, see ei saagi lugeda, sest see ilmub eesti keeles." Tiit Karuks: "Olen saanud oma raamatutes palju kasutada eetris olnud ja ka eetrist välja jäänud materjale."

Rakvere ajaloolane Uno Trumm: "Rakvere on oma kirjameeste poolest ilmselt väga tuntud, Karl Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald on Rakvere poisid – mõlemad siin koolis käinud. Ilmselt võiks kõigil tulla silmade ette Kristjan Raua kuulus teos "Viru vanne", kus kaks tuntud tegelast, Faehlmann ja Kreutzwald koos Johann Jakob Nocksiga, vandusid Rakvere Vallimäel usinasti Eesti asja ajada."

Ajaloolane Uno Trumm: "1882. aasta jõulude eel pandi Rakveres tööle esimene eesti raamatute laenuraamatukogu, eestikeelne biblioteek, nagu teda nimetati."

Mart Kuldkepp: "See, mis toimub tõlgendustes ja kogu selle loo retseptsioonis, on palju huvitavam, ajaloolised faktid selle teema juures on kokkuvõttes ebaolulisem. Väravate küsimus on oluline, aga need väravad füüsilise objektina ei ole olulised – see on Ristikivi novelli moraal."

Professor Mart Kuldkepp: "Sigtuna hävitamise lugu põimitakse 19. sajandi teisel poolel Eesti rahvuslikku ajalookäsitlusse. Seda anti siis enam või vähem tõsimeeli edasi kui vanade eestlaste muistset kangelastegu, mis andis tunnistust nende kõrgelt arenenud võitlus- ja organiseerimisvõimest juba enne muistset vabadusvõitlust."

Ajaloolane Jaan Bärenson: "Venemaa ristiusustamise aastapäeva tähistamine 1988. aastal andis õigeusu kirikule mitmeid võimalusi ja selle egiidi all said ka teised kirikud võimaluse piibli trükkimiseks ja levitamiseks." Jaan Bärensoni sõnul andis see ka Eesti "seltsimeestele" julgust ja algas avanemine kontrolli all.

Ajaloolane Jaan Bärenson: "Avalikust ruumist, st raamatukogudest ja koolidest, piibel hävitati või pandi erifondi; raamatupoodidel ei olnud enam õigust usukirjandust müüa."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Aastad 2003–2013 on aeg, kui eesti kirjanduses tõuseb mälestuslik proosa. 2013–2023 on väga selgelt netiajastu."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Aastatel 1993–2002 oli reaalsus ikkagi see, et teeme, mis me tahame, aga suure osa sellest, mis kirjandus on või saab olla, määrab ikkagi raha. Minu arvates suur osa kirjanikest ei suutnudki sellega kohaneda."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Tegelikult juhtub väga harva, et tuleb peale üks põlvkond, mis on tohutu võimas. Siurulased! Ja siis tuli 1940. aastate põlvkond: Paul-Eerik, Kaplinski, Runnel, Viivi Luik, sabalülina Jüri Üdi. Niisuguseid võimsaid plahvatusi juhtub harva ja seda plahvatust sa enam kinni ei pea!"

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Kui tähtis oli Looming iseenesest, näitab ju see, et niipea kui Vene võim tagasi tuli, niipea kui Nigol Andresen, kõige suurem kaabakas minu arvates tolles seltskonnas üleüldse, jõudis kohale, nii teatas ta kohe, et Looming tuleb uuesti käima panna ja otskohe!"

Kulka-uurija Jüri Uljas: "Kultuurkapital on näidanud, et ta on meile sobilik, vajalik ja hästitoimiv asutus, Kulka oskab väga hästi inimeste tehatahtmise seostada saadavate toetustega."

Professor Janika Päll: "Pedagoogilis-filoloogilise seminari vilistlasi jõudis Ukrainasse, Poola, Lätti ja Kuramaale. Just tänu sellele seminarile võib Morgensterni pidada ka eesti humanitaaria rajajaks, sest selles seminaris õppis ka eesti soost, mitte ainult baltisaksa noori. Tema õpilaseks oli näiteks F.J. Wiedemann, tema kursusi kuulas Kristjan Jaak Peterson."

Kultuuriloolane Enn Lillemets: "Ma soovitaksin, kui tulete Raadi kalmistule, siis leidke üles need olulised inimesed ja nende hauakohad, keda me täna ei nimetanud."

Kultuuriloolane Enn Lillemets: " Johannes Voldemar Veski. Väike öökull hauasamba otsas Anton Starkopfi vormitud. Öökullist on saanud tarkuse sümbol. Huvitav, kas siis tarkus avaldub ainult öösiti? Mismoodi selle asjaga on – paneb ju mõtlema!"

Kultuuriloolane Enn Lillemets: "Kalmistul on nii tore liikuda, siin läheb kõik segi ja siis pane kõik ise kokku! Ja muidugi tekivad siis võrratud seosed, mis mujal ei teki!"

Kurgja perenaine Inge Sipelga: "Sakala-toa mööbel on muuseumisse toodud Viljandist Sakala toimetusest; see on see laud, mille taga Jakobson töötas, mille taga tal tulid head mõtted ja kirjasulg veeres."

Kurgja perenaine Inge Sipelga: "See maja ei ole traditsiooniline talumehe elamine. Algul plaanis Carl Robert teha põllutöökooli, hiljem tuua teisele korrusele Sakala toimetuse ja, et oleks ka hea sõpru-sugulasi vastu võtta. Maja joonised ja plaanid tegi ta ise."

Tõlkija Antoine Chalvin: "Ma hindan väga Kreutzwaldi kirjanikuannet. See lugu on tõesti hästi üles ehitatud ja läbi mõeldud. See, kuidas tekst on kirjutatud, see on nii peenelt tehtud." Antoine Chalvin lisab, et Kreutzwaldi eepos on palju terviklikum ja huvitavam kui "Kalevala".

Lapselaps Anu Saluäär: "See et meieni on jõudnud autentne üleskirjutus just täpselt nendest päevadest, see on üks kõige parem ajalooõpik, mis üldse saab olla!"

Näituse "Se Ramat Om…" koostaja Ave Pill: "Need esimesed mehed olid ärkamisaegsed mehed ja nendel oli just see missioonitunne. Seni ei olnud ju teada, mis üldse on eesti keeles ilmunud, see kõik tuli kokku korjata ja teada saada."

Svea Aavik: "1920. aastate lõpus oli Kihnus endal niivõrd suur maapuudus, et enam ei olnud ruumi talusid rajada ja peaaegu 70 peret oli ilma maata. Riik otsustas, et jagab maa 22 talukohaks, lisaks Manija talule, ja igaüks sai umbes kuus hektarit maad."

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: "Mõned kirjanikud leidsid (Nõukogude okupatsiooni ajal - toim) just lastekirjanduses selle avause, mille kaudu väljendada oma tundeid." Iseseisvuse taastamise järel oli Jaanika Palmi sõnul raske see, "et ühel hetkel ei olnud enam seda ühte kirjastust, mis andis välja lasteraamatuid."

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: "Laps tunneb hirmu ära ja ohkab kergendatult, et see Põhja Konn ei ootagi teda siinsamas – see annab turvatunde, et kõik on hästi!"

Raamatuteadlane Ilmar Vaaro: "Raamatukogude roll on muutunud: kui varasemalt oli rõhk suunatud raamatutele, siis mida aeg edasi, seda olulisemaks on saanud kasutaja ja tema soovid."

Lea Kõiv: "Väljas on Oleviste pastori Wanradti koostatud ja Pühavaimu pastori Koelli eesti keelde tõlgitud katekismuse fragmendid." Tiiu Reimo: "Hetkel on see meie näituse reliikviate reliikvia."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Noor-Eesti pani maha teatud rööpad, mida mööda sõideti edasi, mõni üritas neid rööpaid puruks peksta, mõni üritas nendelt rööbastelt välja sõita ja mõni sõitiski välja."

Kadi Kähär-Peterson: "Jakobson proovis ümber pöörata seda müüti, justkui oleks ristusk ja ristisõdijad tulnud siia koos vaimuvalgusega ja enne seda oli pimedus. Seepärast ta ütleski, et proovib eesti rahva ajaloo peale vaadata teise silmaga, kui seda seni oli tehtud!"

Raamatukogunduse uurija Ilmar Vaaro: "Põhiliselt tekkisid rahvaraamatukogud maal seltside raamatukogudena, need võisid olla nii laulu- ja mänguselts, raamatukoguselts, muusikaselts, põllumeesteselts, tuletõrjeselts kui hiljem ka karskusselts."