Käbi ei kuku...

(Pärimus)muusik ja arengutreener Sandra Sillamaa tõdeb saates "Käbi ei kuku…", et on end piisavalt hästi tundma õppinud ja üllatusi või varem märkamata momente ta minevikust ei leia. Aga tuleb ette erandeid, viimati sellest kevadest.

"Kultuuri- ja kunstihuvi hoidis mind vee peal. Muidu ma oleksin ennast täiesti ära joonud," analüüsib näitleja Kristjan Sarv saates "Käbi ei kuku…" oma elu võimalik et kõige olulisemat murdehetke, mil temast sai lavakunstikateedri tudeng.

"Kõik lapsevanemad rikuvad oma lapsed natukene ära," ütleb Mick Pedaja, kelle kodus kasvab kaks last – tüdruk, kes lõpetab põhikooli ja poiss, kes pole veel kooli läinud. Ja vaatab enesekriitiliselt peeglisse, sest mõnigi nähvamine võinuks olemata olla.

Sepo Seemani pole lihtne meelelahutaja rollist välja tuua. Aga me proovime seda saates "Käbi ei kuku…", et teada saada sündmustest ja seikadest, inimestest ja valikutest, mis või kes on aidanud tal valida sihti ja suunda.

Emadepäeva jutte räägime kahe emaga. Lugusid senise elu märgilistest hetkedest ja neid mõjutanud inimestest jagavad Lili ja Haldi Välimäe.

Aita ja Tõnu Pääsuke on treeneritena ladunud olulise osa meie laskesuusatamise vundamendist. Kui reeglina toimetab esiplaanil Tõnu, siis saates "Käbi ei kuku…" toome valgusvihku Aita, kes koos filmimehest poja Priit Pääsukesega jagab erakordseid lugusid katkisest lapsepõlvest, ravimatust spordipisikust ja treeneritöö tundlikest momentidest.

Aprillikuu viimases saates paneme Marti Hääle tavatusse olukorda. Alexela juhina räägib ta igapäevaselt energiast ja elektrihindadest, aga saates "Käbi ei kuku…" oma vanematest, vend Heitist, isiksuse kujunemisest, perekonnast ja muidugi lastest.

"Võrdlesin toksilise tasemeni ennast teatrikoolis," räägib näitleja Kristjan Lüüs erialaga seotud suurematest heitlustest. "Ma olin väga sõnakuulelik poiss. See juba läks tubli poisi sündroomi poole. Teatrikoolis öeldi, et ära ürita korralikult teha, vaid et tee – ole rohkem sina. Olen üritanud sellest hilisemas elus lahti saada."

Hiljuti muusikalis "Romeo ja Julia" senise lavatee märkimisväärsema tähiseni jõudnud Jaagup Tuisk räägib saates "Käbi ei kuku…", et traagilise armastusloo meespeategelast kehastades oli tal kaasas isiklik "kohver" õppetundide ja järeldustega esimesest armastusest.

Tänu seriaalile "Õnne 13" on Luule Komissarov väga paljudes kodudes nagu oma sugulane. Aga saates "Käbi ei kuku…" jätame Laine tegemised kõrvale ja süveneme Luule enda elu põnevamatele ja pöördelisematele seikadele: isata lapsepõlv Lihulas, esimene abielu füüsikaõpetajaga, "pettusega" lavakunstikooli sattumine, kauaoodatud emaks saamine, ning reetmisega lõppenud pikk abielu teatri- ja filmimaastiku korüfee Kalju Komissaroviga.

"On saakloomad ja on kiskjad," tutvustab Oliver Mazurtšak saates "Käbi ei kuku…" oma elufilosoofiat. "Mina olen näinud ennast kogu elu saakloomana, kes on pidanud õppima iseennast kaitsma kurja eest."

"Väga oluline on, missugusesse koolikeskkonda sa satud lapsena," ütleb saate "Käbi ei kuku..." külaline Paavo Nõgene, kes peab lugu mõistlikust suhtumisest õpetamisse.

Laulja ja näitleja Gerli Padar-Parmas nendib saates "Käbi ei kuku...", et tema mälestused lapsepõlvest on üsna piiratud. Selles on oma roll isa ja hiljem võõrasisa kaudu koju jõudnud alkoholil ja vägivallal, mis on mõjutanud inimesena nii teda kui ka vend Tanelit.

"Ma olen elus suhteliselt lihtsalt läbi saanud ja see ongi hoidnud seda naerusuisust," ütleb Arlet Palmiste, 30 aastat eestlaste meelt lahutanud naerupall, kes rusikat taskus ei tassi.

Eesti muusikas on tooniandvaks jõuks sirgunud uus põlvkond autoreid ja produtsente, kelle sünniaasta jääb sajandivahetuse kanti. Noore kahurväe eesliinil toimetab ka tänase saate käbi Karl Killing, kes kuulus teismelisena poistebändi Beyond Beyond, ja on pälvinud aastal 2025 sooloartistina tunnustuse aasta debüütalbumi eest.

Sel pühapäeval jagavad meeldejäävaid lugusid lapsepõlvest ja koos kasvamisest näitleja Triinu Meriste ja tema poeg Tobias Tammearu, jazzi taustaga saksofonist, keda teravam silm on märganud ka mustade ja valgete klahvide taga Nublu saateansamblis.

"Siis kui Erika Salumäe võitis Barcelonas olümpiakulla (1992), seisin mina rohelise žiguliga Stockmanni ristis ja mõtlesin, et nüüd ma lähen oma Sille juurde ja ongi tehtud," meenutab Tarmo Tiisler kokkukolimist tulevase abikaasaga.

"Meie pere on alati vedanud ja veab siiamaani ema. Tema oskab märgata asju, mida teised ei oska," ütleb ooperilaulja Oliver Kuusik, kelle isa suri, kui poiss oli veel päris nooruke.

"Ma olen ikka oma laste peale niimoodi karjunud, et mulle tundub, et ma ei suuda lõpetada," nendib näitleja Margus Tabor saates "Käbi ei kuku..." ning toob välja peamise põhjuse, mis teda "kettasse ajab".

Varsti juba 30 aastat Dagöt teinud kitarrist ja laululooja Peeter Rebane nendib saates "Käbi ei kuku...", et muusika eelistamine n-ö tõsisele elukutsele kruttis tema kodus omal ajal pinged nii üles, et teismeline poiss võttis jalad selga ja kolis nädalateks sõprade juurde. Juba enne "üle-elusuurust tüli" tekkisid Peetril ebakõlad koolisüsteemiga, hinded olid kehvad ja vanemad keelasid ringides käimise

Norman Salumäe tegi esimese teatrirolli 12-aastaselt "Oliver Twistis". Sellest sai sümboolne algus lavakarjäärile, millest oluline osa kuulub muusikalidele. Samas pole enda koha leidmine olnud Normani jaoks päris iseenesest mõistetav.

"Ma armastan praegu teatrit rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku," ütleb pühapäevane sünnipäevalaps Mikk Jürjens saates "Käbi ei kuku...". Ning see tunne on seotud tema tähelepanu liikumisega näitlemiselt lavastamisele. Teatritööde kõrval tasub meenutada Miku nägemuse järgi seatud suvist üldlaulupidu.

Uue aasta esimeses saates saame lähemalt tuttavaks TÜ lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmanni ja tema perega. Taaselustame mälupilte lapsepõlve eredamatest hetkedest ja räägime lähedastest inimestest.

"Ma olin hästi kindel, et ta saab hakkama. Et ta on proff ja tal on vaist," meenutab Helen Künnap lapsepõlveaastaid, kui isa Jaan kadus kuudeks mägedesse. "Ma olin harjunud sellega, see oli tavaline elu osa."

Jõulueelses "Käbi ei kuku..." saates on jumalast juttu rohkem kui tavaliselt.

"Sündmuse valulikkus seisneb selles, et mis siis juhtus. Mõnes mõttes ongi see igavene lõpetamata juhtum," viib Meelis Oidsalu meid 1990. aastate keskele, kui ühe Lasnamäe maja trepikojast leiti surnuna tema vanem vend Magnus. Oli kuulihaav, aga politseiuurimine tulemust ei toonud.

"Kui ma olin ka Lõuna-Ameerika tipus, siis ma pruukisin olla palju lähemal kui mõni teine isa, kes on naabertänavas garaažis tööl. Ei aeg, ei kilometraaž määra su lähedust. Ja vähemalt minu vaates on lapsed mulle kõik väga lähedased olnud," räägib "Käbi ei kuku..." värskes osas Raido Rüütel.

Erik Richard Salumäe on noorema põlve lavastaja, kes tegi näitlejana kaasa suvises menutükis "Tapty1985". Teatritöö kõrvalt loob ta muusikat ning valmistub nime Erik Er all avaldama debüütalbumit.

"Korraks tekkis elul mõte jälle," lõõbib Ken Saan, kui jutuks tuleb esimese tütre Lumi sünd 14 aastat tagasi. Ning jätkab tõsisemalt: "Kindlasti ta andis mulle uue hingamise ja energia."

"Päris armastus, see tõsine armastus on see, mida sa saad näidata läbi tegude. Mina oma naistele... Ma ei ole lihtsalt suutnud ennast võtta kokku, et näidata oma armastust ka tegudes," tõdeb näitleja Jan Uuspõld, kes jagab saates "Käbi ei kuku..." lugusid lapsepõlvest, samuti tema isiksust ja minapilti kujundanud inimestest ja sündmustest.

"Lapsevanem on ka inimene" on üks väheseid raamatutarkusi, mis aitas 30 aastat tagasi last kasvatada, meenutab koorijuht ja muusikaõpetaja Silja Otsar. Sama tsitaat on Siljalt ka ainus eestikeelne lause saates "Käbi ei kuku...", mis võru keele nädala puhul on osaliselt võrukeelne.

Professor Mart Kalm on arhitektuuriajaloolane. Kevadel lõppes tema teine ametiaeg rektorina Eesti Kunstiakadeemias, mida ta juhtis kümme aastat.

"Kui ema on peaminister, kes ajab igapäevaselt asju ja kellega sul on kogu aeg kokkupuude, siis isa on kuningas, kes avab parlamendi istungi korra aastas. Tema on see, kes on rahatähe peal," kirjeldab Matis Leima muigega pooleks nägemust emast ja isast enda kodus.

Terje Pennie on varsti pool sajandit rõõmustanud teatripublikut. Saates "Käbi ei kuku..." räägib ta olulistest hetkedest ja persoonidest, mis või kes aitasid tal lavale jõuda.

Alati naerusuine ja särtsakas Birgit Sarrap tõdeb saates "Käbi ei kuku...", et sündmustele ja suhetele tagasi vaadates leiab ta oma elust hetki, mis on pannud mõtlema ning isiklikke valikuid põhjalikumalt kaaluma. Näiteks alkohol, mis isa inetult käituma pani ja pere koospüsimise kahtluse alla seadis.

Tiina Tegelmann on Jõgeva kandi kultuurielu vedanud eri rollides juba 1980. aastate algusest. Tema abikaasa Arne juhib Palamusel muuseumi.

Seekordne "Käbi ei kuku..." on üsna erakordne. See on küll isa ja poja (ning nende lähedaste) lugu, ainult et bioloogiline side nende vahel puudub. Aastaid perega Saksamaal elanud, aga Festival TubIN tõttu sügiseti ikka Eestisse sattuv dirigent Mihhail Gerts on sündinud Tartus. Tema ema on kontsertmeister, pianist ja hääleseadja Zoja Hertz, kuid "päris" isa asemel kasvatas teda Jassi Zahharov.

Haide Männamäe on kloun. Enamgi veel, kloun on ka tema abikaasa Toomas Tross. Piip ja Tuut. Nende töö on naermine ja naerutamine, aga nagu kõigil meil, on neilgi tulnud saatuse tahtel silmitsi seista olukordadega, millesse vabatahtlikult ei tiku. Nii selliseid kui ka elu rõõmsamaid hetki jagab Haide saates "Käbi ei kuku..." tütar Emmaga, kes valis vanemate eeskujul näitleja tee.

Sel pühapäeval jagavad lugusid endast, lähedastest ning senisest teekonnast Gustavi peakondiiter Õie Pritson ja tema tütar, endine teleajakirjanik Carmen Pritson-Tamme. Muude teemade kõrval räägime oma isiklike unistuste teostamisest läbi lapse.

Erik Sakkov on ettevõtja ja ärijuht, aga kõige tähtsam asi tema elus on ikkagi muusika. Ansambli Pantokraator uue albumi ilmumise eel räägib Erik saates "Käbi ei kuku..." teda mõjutanud inimestest ja sündmustest. Koos pojaga jagab perekonna lugusid arhitektist ema Helmi Sakkov, kelle juured on Ingerimaal.

"Ma olen alati olnud Mikk Targo abikaasa. Tema tähetolm on minu peale ka langenud. Nüüd pean tekitama olukorrad, kus seda tähetolmu on ka minus endas olemas. Ma pean enda hääle veel selgemalt üles leidma ja kuuldavaks tegema," räägib Auli Andersalu-Targo helilooja ja muusiku Mikk Targo varjust välja tulemisest.

"Ma olin kolm aastat Irdi suur pailaps ja mulle ennustati suurt tulevikku," meenutab Kaarel Tuvike, kuidas ta leidis Vanemuise stuudios vastuolulise teatrijuhi käe all oma tõelise kutsumuse.

Pühapäeval uut hooaega alustava "Käbi ei kuku..." saate külalised on Imbi Paju ja Marko Martinson.

Kevadel BC Kalev/Cramoga Eesti meistriks tulnud korvpallur Kregor Hermet tõdeb, et on sportimise taustal pidanud tegelema vaimse poolega. Ühelt poolt täiuslikkusele püüdlemine ja teisalt enda suurimaks kriitikuks olemine asetab õlgadele suuri pinged.

Sel pühapäeval jagavad saates "Käbi ei kuku..." lugusid lapsepõlvest ja pöördelistest hetkedest kujunemisloos ema ja tütar, Ellen Valdstein ja Kirsti Timmer.

"Käbi ei kuku..." värskes osas on luubi all Pärnitsa äridünastia kaks esindajat, Guido ja Sten Pärnits. Kevadel AS Mainor Ülemiste juhatuse esimehe kohale asunud poeg Sten on ärilinnaku arendamist juhtima asudes teinud märkimisväärse kannapöörde, sest Tartu ülikoolist on tal taskus hoopis magistridiplom arstiteaduses.

Tiit Land on viimased 14 aastat juhtinud Eestis kõrgkooli. Esmalt Tallinna Ülikool ja pärast seda Tallinna Tehnikaülikool. Aga saates "Käbi ei kuku..." räägime temaga valdavalt ajast, mil praegune rektor ise tegi tähtsamaid valikuid oma elus.

Kultuurikorraldaja ja rahvamuusik Piret Aus sündis kurtide vanemate perekonda ning see andis kaasa oskuse märgata inimestega suhtlemises rohkemat ja muud, kui n-ö tavalistes oludes kasvanud lastel põhjust oli. Piret tõdeb, et oli imetlust väärt, et kurdid vanemad hankisid koju pillid, et nende laps saaks püüda oma unistusi.

Villio Reinsalu töötas pool sajandit Illuka koolis, neist 46 direktorina. Ida-Virumaa legendaarne koolipapa sai hiljuti 95-aastaseks, sestap on meil haruldane võimalus saada osa lugudest, millest vanimad viivad kuulaja 1930ndate aastate Eestisse.

Surve, identiteedikriis ja depressioon - nende sõnadega kirjeldab saates "Käbi ei kuku..." 20-aastane Aleksandra Saar enda murdeea heitlusi. Et tema mõlemad vanemad (Ülle Lichtfeldt ja Indrek Saar) on olnud teatrimaailmaga lähedalt seotud, sattus ka neiu ise varakult lavale. Hiljuti tegi ta lühifilmis "Ääremängijad" kinodebüüdi, aga ometi on eneseleidmine olnud kõike muud kui lihtne teekond.