Kolmas poolaeg

Tuleb välja, et MMil mängib Eesti jalgpalliväljakute legendi Brent Lepistu teisik! Seega kutsusime Lepistu „Kolmanda poolaja“ MMi saatesse külla ja lasime tal sel teemal aru anda.Loomulikult polnud see ainus põhjus, miks jaanilaupäeval vutijuttu ajada. Kui Lionel Messi purustab kõikvõimalikke rekordeid, palusime Lepistul vaadata olukorda mängija perspektiivist - miks on Argentina staar ka 38aastaselt nii edukas ja kas tõesti pole igavesele Messi - Ronaldo debatile enam kohta?Kuivõrd ööl vastu teisipäeva peeti MMil esimene äikesepaus, siis rääkisime ka sellest. Lepistu jagas siinkohal oma mõtteid ja meenutas enda karjääri karmimaid kogemusi.Seejärel peatusime pikemalt Saksamaa koondisel ja nende supervahetusmehel Deniz Undavil. Mis on tema fenomen, et ta on 56 minutiga (!) löönud kolm väravat ja andnud kaks resultatiivset söötu? Miks on ta endiselt pingil? Miks ongi osad mängijad vahetusest sekkudes oluliselt efektiivsemad kui teised?Ja lõpetuseks Holland ja kurikuulus Lepistu teisik Bart Verbruggen!

Milliseid järeldusi saame teha jalgpalli MM esimesest mängudevoorust? Vastused annab Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuuma, abimeheks ei miski muu kui vana hea taktikatahvel!Lauri Nuuma ei salga, et kui jalgpalli vaatamiseks juba läheb, siis teeb ta seda alati professionaali pilguga. Mõistagi pole MM siin mingi erand.Sestap on „Kolmanda poolaja“ stuudiosse püstitud ka taktikatahvel, kus Harju JK Laagri klubi juhendaja võtab pulkadeks lahti kaks viigimängu: Hispaania - Roheneemesaared ja Holland - Jaapan.Lisaks saavad vastuse veel mitmed küsimused, nagu näiteks:mida tasub Eesti koondisel ja klubidel MMilt ja tippmeeskondadelt õppida?milliseid järeldusi saab või ei saa teha paljudest avavooru üllatusviikidest?kas 48 meeskonnaga MM on hea või halb ning kas joogipausid on head või halvad?

Täna algab kõigi aegade suurim spordipidu, kui Mehhikos, USAs ja Kanadas läheb käima jalgpalli MM. Ühes sellega alustab ka Õhtulehe jalgpallisaate „Kolmas poolaeg“ MMi eristuudio, mille esimeses episoodis käis külas Brent Lepistu.Lepistu avaldas, et tema esimesed mälestused MMist on 24 aasta tagused, kui talle kingiti Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud suurturniiri pall, mille lõhn on tal seniajani meeles. Lisaks avaldab ta, mis või kes tegi temast Inglismaa koondise poolehoidja?Seejärel läksime juba tänavuse turniiri juurde ning vastuse said küsimused:Mis koondis võidab ja kes on turniiri parim mängija?Mis koondis on turniiri must hobune ja kes tõuseb ootamatult esile?Mis koondis ja kes mängijatest on turniiri ebaõnnestuja? Vastust näete juba pealkirjas.

Ross Allen on Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka Crystal Palace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki.„Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab.Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule.„Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale.„Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ („Jalgpall tuleb koju“) viisijupi ja endiselt kümnendeid kestva tiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga.Head kuulamist!

Ross Allen on Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka CrystalPalace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki.„Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab.Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule.„Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale.„Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ viisijupi ja pikki kümnendeid kestvatiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga.Head kuulamist!

Vallot Vainula on 40kordne Eesti individuaalne lauatennisemeister. Tema jalgpalliväravavahist poeg Jan Martti teeb kodusel tipptasemel alles esimese samme, aga kuulutab julgelt: „Loomulikult on ka minu unistus jõuda Eestist välja ja mängida Euroopas kõrgemal tasemel.“Vahva spordipere käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ oma lugu rääkimas.Saatejuht on Andres Vaher.

„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria Beglarišvili Õhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased.„Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal.Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk.„Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii.Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega:Kodune U19 EMAjateenistusEesti meistritiitlid ja kaptenipael FlorasVäliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni)FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõppPereelu ja isapõliSelgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni.Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.

Ken Kallaste on tänavusest Tallinna FCI Levadia jalgpallimeeskonna abitreener. Õigemini: paberita abitreener.„Olen täiesti nullpunktis. Mais algab kursus, siis on plaan minna,“ räägib 37aastane endine profijalgpallur ning tunnistab: tegelikult soovinuks ta mängimist jätkata, aga mitte mõnes Eesti meistriliiga tagumise otsa võistkonnas.„Ma ei arvanud, et hakkan treeneriks. Mõtlesin, et kui mängimisega lõpetan, pakin end kokku ja lähen Eestist ära, kuhugi soojale maale. Konkreetset ideed, mida tegema hakkan, ei olnud,“ teatab ta. „Siis aga tuli Levadia jutuga, et mind nähakse uues rollis. Mõtlesin: okei, proovin siis seda ametit. Seni olen nautinud.“Kallaste nautis ka elu Poolas, kus ta veetis mängijakarjääri parimad hooajad. Saates pajatab ta, mis need viis aastat eriliseks ja meeldejäävaks tegi – meenutades ka külili keeratud bussi, hobupolitsei sekkumist ja mitmeid teisi värvikaid juhtumisi.„Sa tunned ennast seal jalgpallurina. Kuidas fännid non-stop möllavad… See on jõhker! Väga raske on mitte pingutada,“ kõlab selle kõige lühike kokkuvõte koos tõdemusega, et „olin kõigis sealsetes meeskondades tehniliselt võib-olla kõige halvem mängija“.Ainsana kolme erineva klubiga (Kalju, Flora, Levadia) Eesti meistriks kroonitud Kallaste räägib ka koduste tippklubide vahetamisest, särgi raskusest ja Flora fännide vihastamisest.„Kui ma olin Floras, muidugi vihkasin Levadiat ja tahtsin neile korralikult keerata. Jah, ma ei kujutanud ette, et lähen Levadia särki. Aga kui pool sai vahetatud, avastasin, et ka see on väga sümpaatne klubi. Ja siis tahtsin Florale keerata.“Risto ja Ken Kallaste on Klavanide ja Poomide kõrval ainsad Eesti koondises mänginud isa ja poeg. Milline oli isa roll Keni tippjalgpalluriks kasvamisel?„Oleks võinud suurem olla. Kindlasti mängis rolli see, et me ei elanud koos. Aga nii palju kui trehvasime, midagi ma temalt ikka kaasa sain. Hakkasin jalgpalli tõsisemalt võtma alles 14-15aastaselt. Keegi võinuks mind nooremas eas rohkem tagant suruda.“Saatejuht on Andres Vaher.

Kui siiani on Premium liigat arendatud pigem konservatiivselt, siis omaaegne pikaaegne jalgpallikoondislane, kuid alates detsembrikuust alaliidus tippliigasid juhtiv Teet Allas näeb kursimuutuse vajalikkust.„Minu soov on teha ambitsioonikas plaan ja liikuda edasi suhteliselt kiirete sammudega, et publikut tuleks rohkem,“ lausus ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.„Mis puudutab liiga näitamist laiemalt, siis siin tahaksime teha suurema muudatuse. See pööre ei ole lihtne, vaid nõuab suurt pingutust. Kuhu me sellega täpselt jõuame, kas see teenus saab olema tasuline ja kas muutus tuleb juba 2027. aastal, seda näeme tänavuse aasta jooksul,“ avas Allas veidi kaarte. „Oleme märtsi keskel astumas Euroopa liigade assotsiatsiooni liikmeks. Üks võimalus on näiteks erinevate riikidega ühiste telepakettide müük.“Selle kohta, et tänavuse hooaja avamäng lükkus ERRi soovil järgmise nädala reede õhtult laupäeva varalõunasse, lausus Allas: „Loomulikult ei neelanud me seda muutust alla liiga lihtsalt. Praegu on nii, aga tahaks, et edaspidi arvestataks neis kokkulepetes rohkem üksteisega.“Küsimusele, kas pigem on tõenäoline ülejärgmisel hooajal ERRiga koostöö jätkamine või mitte, vastas Premium liiga uus boss: „Kõik variandid on võimalikud ja neid on palju. Mingeid piire meil ees ei ole: näiteks seda, et peame olema tingimata 36 mänguga ERRis. See on meie ja meie klubide otsus. Võib-olla peaks seal olema ainult kõige-kõige olulisemad kohtumised ja ülejäänud kuskil platvormil.“Allas räägib ka muudest uue ametiga kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas talle ikka ja jälle kuulsat Moldovale löödud väravat meenutatakse, mida ta on pidadnud üle elama kohtunikuna kätt proovides ning sellestki, kui tundmatuseni on äärekaitsja amet vahepealsete aastate jooksul muutunud.Saatejuht on Andres Vaher.

Tallinna Kalevi ülipikaaegne kogukonna- ja turundusjuht Remy Põld on klubi nimel elanud ja hinganud pea 11 aastat. Ühes tänavuse talvega tõmbab ta klubis asjaajamist veidi koomale.Niisiis kutsusime Kalevi klubi pikaaegse asjaajaja endale külla ning vaatasime möödunud aastatele tagasi. Tugeva korvpallitaustaga mees – kes muuseas mänginud Eesti U20 koondises kõrvuti nii mõnegi siinse tippmängijaga – jõudis esmalt tänu tuntud jalgpalliagendile Inglismaale ülikooli ning sealtkaudu otsapidi jalgpalli juurde.Praktika Leicester Citys, koduigatsus ja naasmine kodumaale päädisid sellega, et 2015. aasta kevadel asus toona 22aastane Remy tööle Tallinna Kalevi jalgpalliklubi arendusjuhina. Pea 11 aastat hiljem on ta endiselt seal, kuid viimati kogukonna- ja arendusjuhi ametit pidanud mees tõmbab ühes klubi esiliigasse langemisega nüüd ametialast haaret veidi koomale.Lugusid peitub aga nii Kalevi- kui ka sellele eelnevates aastates lausa kuhjaga. Neile vaatamegi nüüd koos Remyga uuesti otsa.Head kuulamist!

Veel 2024. aastal FC Flora duubelmeeskonna füsioterapeudiks olnud Tarmo Tikk otsustas aasta eest Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ning asus tööle Singapuri jalgpalli valitsejaklubis Lion City Sailorsis. Oma tegemistest ja sealsest eluolust käis ta aasta alguses rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".Tikk kirjeldas saates, kuidas ta lõi Singapuriga kontakti tänu Artur Lõhmusele, kes läks Sailorsisse väravavahtide treeneriks paar kuud varem.Loomulikult rääkis Tikk lahti Singapuri jalgpalli mured ja rõõmud. Ühest küljest on seal palju raha ning nii saab ta enda tööd - nagu ta ise ütles, siis on ta vigastatud mängijate treener - teha paremini, aga samas on seal ka puuduseid. Tikk rääkis ka neist.Eesti ja Singapuri jalgpalli vahel saab luua ka teatavaid paralleele, sest Sailorsi klubi omanik on ka Singapuri jalgpalliliidu president ning nii on need süsteemid omavahel läbi põimunud. Tikk sõnas, et võrdlusmoment on tõesti arvestatav, aga tema hinnangul tehakse - või vähemalt soovitakse teha - Singapuris asju läbipaistvamalt.

Jalgpallitreener Risto Paju (22) on hoolimata väga noorest east juba kogenud nii mõndagi. Maardus sirgunud mees pääses vaid 20aastaselt tööle Slovakkia kõrgliigaklubisse Dunajska Streda ning on tänaseks jõudnud Paide Linnameeskonna abitreenerikohale.Värskes „Kolmanda poolaja“ jutusaates vaatab Paju oma noorele, kuid kirevale karjäärile tagasi. 14aastaselt treenerina saadud tuleristsed Maardus, põiked nii FCI Levadia kui ka FC Flora süsteemi, käik Slovakkiasse, esiliiga meistritiitel Nõmme Unitediga ning koostöö kogenumate, kuid samas endiselt noorte ametivendade Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga – need on vaid mõned teemad, millest saates räägime.Juttu tuleb ka mugavustsoonist – miks ei jõua Eesti treenerid tihtipeale kodukamaralt kaugemale? „Mul oli Dunajskas Hispaania treener, kes ütles, et Risto, sa pead s*tta sööma. Ja siis Risto pidigi pool aastat s*tta sööma,“ vaatab Paju muigvelsui Slovakkia-ajale tagasi.Milliseid tingimusi võimaldatakse analüütikutele Slovakkia tippklubis? Kui suur oli palgaerinevus? Ja millest 22aastasena Eesti tippklubi abitreeneriks kerkinud mees üldse unistab?Vastuse saab ka konkreetne küsimus: kui näiteks mõni esiliigasats pakuks Pajule täna peatreenerikohta, võtaks ta selle vastu?Head kuulamist!

2025. aasta Eesti aasta naisjalgpallur Siret Räämet mängib küll igapäevajalgpalli Austria kõrgliigaklubis LASK, kuid tuli talvepuhkuseks koju puhkama ning leidis aega külastada „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaadet.Täpselt aasta eest siirdus Räämet pärast kümmet FC Floras veedetud hooaega esimest korda välismaale. Selgub, et unistus profikarjäärist pole kaugeltki pikaajaline, vaid tekkis mõtetesse alles üsna hiljuti.Räägime ka praegusest kodumaast Austriast – kuidas erineb elu mägede maal Eesti omast, millised on sealsed naisproffide tingimused ja kuidas on lood fännikultuuriga?Enne Austria-võimaluse tekkimist oli Räämet kõrghariduse nimel tihtipeale välisklubide testimispakkumistele ära öelnud. Päevatöö on Eestis naisjalgpallurite igapäeva lahutamatu osa – uurime, millega tegeles keskkaitsja enne välismaale siirdumist igapäevaselt. Vihje: 2023. aastal lõpetas ta TalTechi Eesti mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise erialal.Kiikame ka lapsepõlve: jalgpall pole Räämeti elus kaugeltki esimene ja ainuke spordiala. Nooremana tegeles ta näiteks ka kardispordi ja judoga.Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg“ on nüüd teie ees ka videopildis! Seekordse episoodi külaline on endine Eesti koondise ja FC Flora jalgpallur Henrik Pürg, kes pidi vigastuste tõttu vaid 27aastaselt sportlaskarjääri lõpetama ning tegutseb nüüd sootuks teises valdkonnas.Kui Pürg 2023. aasta järel jalgpallurikarjäärile joone alla tõmbas, loobus ta võimalusest jätkata tööd noortetreenerina ning hüppas põhimõtteliselt pea ees tundmatusse vette.Saates saame teada, millega on neljakordne Eesti meister vahepealse kahe aasta jooksul tegelenud ning kuhu täpsemalt on elumerelained ta kandnud. Juttu tuleb nii üllatustest tööturule astumisel kui ka kõrgkooli minekust. Etteruttava vihjena võib öelda, et karjäärivalikule andis väikese tõuke koroonaajal omandatud oskus.Tõstatuvad ka teemad, millest jalgpallurid tihtipeale rääkida ei tihka. Räägime kohanemisest olukorras, kui avastad end aastatepikkuse profikarjääri järel taas õpipoisirollist ning sellega kaasnevast ebakindlusest, aga vastukaaluks ka vutiplatsil omandatud enesekindlusest.Head kuulamist!Saate sisu:0.00 Kuidas Henrik saatesse jõudis?5.42 Karjääri lõpp, saatuslik puus13.07 Esimesed kuud mittesportlasena. Töövestlused. Uue karjääri algus21.34 Tagasi koolipinki28.23 Milline on Henriku argipäev 2025. aastal?38.42 Tuli ja tõrv Eesti koondise pihta. Üleminek Kaljust Florasse47.30 Muretust ellusuhtumisest, vabast ajast, unistustest53.51 Lõppsõna

FC Kuressaare särgis üle 300 kohtumise pidanud, kuid läinud nädalavahetusel jalgpalluriteele joone alla tõmmanud Märten Pajunurm räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ korraga mitme jumala teenimisest ja sellest, mida tähendas tema jaoks amatöörmängija seisus.32aastane Märten Pajunurm on küll sündinud ja sirgunud Raplas, ent kuna ta esivanemad on pärit Saaremaalt, siis ajas temagi sügavamalt juured alla just sealsesse esindusmeeskonda. „Olen end ise kutsunud 51% saarlaseks,“ muigab FC Kuressaare kauane kapten.Side tolle kogukonnaga jäi nii tugevaks, et Pajunurm ei võtnud mõeldagi, kui Nõmme Kalju püüdis lõppenud hooaja eel teda enda ridadesse värvata. „Minu jaoks oli medalile mängimisest erilisem lõpetada oma klubis. Need väärtused kaalusid muu üles. Nautisin ja armastasin seda, mida ma tegin ja kus tegin,“ põhjendab Pajunurm.Saates tuleb põhjalikult juttu sellest, kuidas Pajunurm on pikkade aastate jooksul kokku sobitanud mitme jumala – töö, jalgpalli ja eraelu – teenimist. Nimetus „amatöörjalgpalluri võrdkuju“ meeldib talle, kuni lõpuks otsustas ta sellest siiski lahti lasta.Miks, selle kohta ütleb penaltikunnist keskkaitsja otse ja avameelselt: „Mul on eraelus viimase aasta-paariga läinud nii hästi, et jõudsin nüüdseks punkti, kus olin valmis jalgpalli jätma. Enne oli jalgpall vundament, mis hoidis kõike koos, nüüd tahan keskenduda aga muule. Õige aeg jõudis kätte ja tundsin selle ära.“Mõistagi ei saa me mööda ka eelmise hooaja skandaalsest mängust Floraga, kus kohtunike otsusest nördunud Pajunurm keskmisi sõrmi välgutas. „See oli esimene kord, kui elukaaslane oli mu mängu vaatamas. Nii palju sõpru oli kohal! Lõin oma hooaja kümnenda värava… Aga kõige pettunum oli mu ema: ta ei suutnud ära imestada, kas on mu selliseks kasvatanud.“Peatume ka Flora duublist „Flora duublisse“ (nagu on irvhambad FC Kuressaaret nimetanud) kolimisel, viikingiks kasvamisel, USAs enneolematute tingimuste nautimisel, töösuhtel Paide klubi juhi Veiko Veskimäega ja paljul muul põneval.Saatejuht on Andres Vaher.Head kuulamist!

Harju JK Laagri asutaja ja peatreener Lauri Nuuma (38) on vutimaastikul kogenud juba nii mõndagi. Ta on töötanud nii Portugali tippakadeemias kui ka abitreenerina Soome kõrgliigas.Vaid 22aastase noormehena Harju Jalgpallikoolile aluse pannud Nuuma meenutab jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise vutiteekonna värvikamaid seiklusi.Jutuks tulevad nii Harju klubi alguspäevad, tahe teha asju varasemast teistmoodi, kõrged ambitsioonid ja muidugi ka kübeke naiivsust, mis noorte meeste – lisaks Nuumale olid Harju juures esimestest päevadest ka Lauri Esko ja Kalmar Liiv – lennuka ideega kaasas käis.Lisaks meenutab Nuuma kogemusi välismaalt – 2015. aastal Portugali kolimise järel töötas ta kahes sealses klubis ning liikus seejärel edasi Soome, kus tegutses nii Helsingi JK skaudi kui kirsina tordil ka FC Honka abitreenerina.Miks ei jõua eestlased kuigi tihti välisklubidesse peatreeneriks? Kuidas näeb välja kannakinnitus suures jalgpalliriigis Portugalis? Ja mida peavad Eesti treenerid tegema, et siinse jalgpallihariduse kvaliteet oleks kõrgem? Kõigile neile küsimustele leiame tunniajase jutuajamise käigus vastuse.Head kuulamist!

2023. aasta alguses pidas toonane Tallinna FC Flora esiväravavaht Karl-Romet Nõmm oma esimese mängu Eesti koondises. Päev varem oli talle pakutud karjääri esimest välislepingut – Viljandist pärit mees siirduski Poola esiliigasse, kus tema koduklubiks sai Nowy Saczi Sandecja.Poole hooajaga jõudis Nõmm mängida end Poolas esiväravavahiks, kukutades pingile ülikogenud Slovakkia puuriluku Matuš Putnocky. Suvel sihtis ta samast liigast uut väljakutset ning oli juba Sosnowieci Zaglebiega praktiliselt käed löönud, aga… siis avastasid Poola arstid tal müstilise vigastuse.Uus klubi jõudis juba eestlase liitumise kohta sotsiaalmeedias vihje anda, kuid seejärel avastasid Poola arstid õlaprobleemi, millest Nõmmel endal aimugi polnud. Tänaseni pole see teda rohkem seganud, kuid ometi jäi ta fantoomvigastuse tõttu ligi üheksaks kuuks klubita.Taskuhäälingus tulevad jutuks nii Poola esiliigamängudel korda loonud kohalik K-komando, trenni ajal platsile trüginud fännid kui ka kogenud konkurendi pingile mängimisest kaasa võetud enesekindlus. Muidugi ei jää käsitlemata ka nooruspõlv Viljandis, väikest viisi skandaaliks kerkinud ning meeskonnast eemaldamiseni viinud peolkäik, üleminek Florasse ja kahe aasta tagused mõtted karjäär sootuks ära lõpetada.Head kuulamist!

Tänavuse jalgpallihooaja teises pooles sisuliselt meistritiitli väärilist tempot näidanud Pärnu Vapruse üheks nurgakiviks on kerkinud 19aastane Tristan Pajo, kes käis enda tegemistest rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".Kuivõrd praegu on Pajo U21 koondise juures, siis rääkisimegi esialgu päevakajalisest ehk eelseisvatest mängudest - muu hulgas sõidetakse külla kõikvõimsale Prantsusmaale - ning Vapruse edust. Miks oli Vaprus hooaja esimeses otsas kehv ja miks on nad järsku saanud üles nii võimsa hoo?Loomulikult räägime ka Pajo personaalküsimusest: millise rolli on talle usaldanud meeskonna peatreener Igor Prins, kuidas mõjutab platsil tema lühike kasv, milline on tema tulevik ja läbisaamine nn emaklubi FC Floraga?Saate lõpus räägime ka jalgpallist laiemalt: miks soovitab ta meeskonnakaaslasel Marten-Chris Paalbergil esimesel võimalusel minna välismaale ja miks ta ise teatud määral kahetseb noorena Tabasalust FC Florasse siirdumist.

Aasta alguses Eesti jalgpalliliidu tehniliseks juhiks asunud Mario Hansi räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et tunnetab selget vastutust mängijate ees ning püüab neile luua võimalikult kvaliteetse tippu pürgimist soodustava keskkonna.„Kipume sageli unustama, et meil on teiste inimeste ees väga suur vastutus. Mina tunnetan selgelt, et vastutan kõigi jalgpallis tegutsevate inimeste, aga eelkõige mängijate ees,“ rõhutab Hansi.Seejuures jõuab ta ringiga tagasi aega, kui veel ise Tartu Tammekas palli taga ajas.„Mängijana oli mul unistus jõuda välja suurematele lavadele ja staadionidele. Mul oli silme ees pilt – nagu ühes kuulsas reklaamis -, et tribüünid on rahvast pungil ja mina mängin nende ees. Jalgpallurina see unistus mul ei täitunud, A-koondise abitreenerina sain seda melu aga kogeda. Nüüd on mul aga võimalus ja sellega kaasnev vastutus aidata tänastel jalgpalluritel oma unistusi täita. Ka meie osakonna sisene moto kõlab: mängijate pärast!“ räägib Hansi.Lahkame saates põhjalikult Eesti noortekoondistes tehtavat ning toome võrdlusjooneks Soome mudeli.„Kui mõtlen arvamusele, et Eesti jalgpallur ei oska või ei taha või kardab palliga mängida… Ja et see on risk. Kui me väikese riigina ei julge riskida, siis kuhu meil on üldse minna?“ tutvustab Hansi lähenemist, mida aitab tal ellu viia soomlasest noortekoondiste juht Jani Sarajärvi.Eesti jalgpallis viimastel kuudel toimunu kohta lausub Hansi aga: „Kui vaadata presidendivalimisi, oli kõik see suunatud pigem ühe isiku vastu. Aga mina küll ei ütleks, et klubid on omavahel killustunud. Mina oma igapäevases töös seda küll kuidagi ei tunneta. Kui lähen rääkima Eesti jalgpalli paremast tulevikust, pole kordagi tajunud kellegi vastuseisu.“Vestlust Mario Hansiga veab Andres Vaher.Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondise ääremängija Vlasi Sinjavski võttis jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise karjääri pulkadeks lahti. Muuseas selgus, et tema elu esimene profileping oli suisa illegaalne!28aastane Narvast pärit Sinjavski on tänaseks üks Eesti koondise kogenumaid mängijaid. Lisaks platsi peal tehtule on teravjalg värvika karakterina silma paistnud ka selle kõrval – TikToki ja Instagrami jõudnud klaverimängu- ja tantsuvideod on vaid väike osa tema toimetamistest.„Kui tahan, siis teen, kui ei taha, siis ei tee – mul on ükskõik, mis keegi sellest arvab. Mul endal on lõbus ja ma ei võta seda nii, et tahaks midagi sellega saavutada või hästi palju jälgijaid saada. See on lõbus!“ selgitas Sinjavski.Ent jalgpalluri puhul tuleb eelkõige muidugi juttu – ülla-ülla – jalgpallist! „Kaljus olin ma esimesel aastal väga vaikne, aga siis sain aru, et nii ei saa. Edaspidi olen alati välja öelnud, kui mulle miski ei meeldi,“ avas Sinjavski oma mõttemaailma.„Kui lihtsalt kuulad ja ei ütle midagi, siis oledki pingil. Teeksid seda, mida treener ütleb, isegi kui ei tule välja, aga olen treeneri jaoks mugav. Niimoodi oledki pingil ja lihtsalt hea inimene,“ selgitas ta hiljutist nõudmist positsioonivahetuseks, mis viis senise rünnakule orienteeritud ääremängija hoopis kaitsjaks ning suunas ta Tšehhi kõrgliigas klubivahetuseni.Narva Transis kõrgliiga tuleristsed saanud Sinjavski meenutas ühtlasi oma esimest profilepingut, millele järgnes noomitus isalt, ning hilisemat arusaama, et sõlmitud kontraht oli tegelikult ebaseaduslik ja seega kehtetu. Juttu tuli ka legendaarsest karmi käega Sergei Frantsevist, kellega Sinjavskil asjad üldse klappima ei kippunud.

Terve karjääri Tartu Tammeka väravat valvanud Karl Johan Pechter tegi kolme aasta eest oma elus kannapöörde ja otsustas minna Austraaliat avastama. Nüüd on ta mõneks ajaks tagasi Eestis ja saabus sisuliselt otse lennukist ka Õhtulehe "Kolmanda poolaja" jalgpallisaatesse, et oma elust pajatada.Miks otsustas Pechter sellise lükke teha? Mis elu on ta Austraalias lisaks jalgpallile veel elanud? Kuidas õnnestus tal end sealsesse vutiellu sisse süüa? Miks ei huvitanud Eesti koondisesse kuulumine seal maal mitte kedagi? Tuleb välja, et 29aastane tartlane on seal edukalt oma karjääri jätkanud ja ta ei tee saladust faktist, et ühel hetkel jõudis ta välja kõige kõrgemale tasemele, kus ta kunagi on olnud. Tammekas mängides polnud tal treeningutel kunagi nii raske kui oma regiooni Premier League'i kuulunud Brisbane Citys.

Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?

Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljev juba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!

Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

Õhtulehe seekordne jutusaade „Kolmas poolaeg“ pidanuks olema Eesti jalgpalli liidu presidendidebatt, ent paraku istus laua taga vaid üks kandidaat.Mullu detsembris jalgpallurikarjääri lõpetamisest ning jalgpalliliidu presidendiks kandideerimisest teatanud Ragnar Klavan istus Õhtulehe ajakirjanike vastas üksinda, sest istuv president Aivar Pohlak jättis meie debatikutsele vastamata.„Eks ootus ja lootus oli kindlasti debatti pidada. Üks põhjuseid, miks ma kandideerisin, oli see, et saaksime sisutihedalt arutleda Eesti jalgpalli üle – see on debati olemus,“ tunnistas Klavan. „Arutada, kuidas kaks erinevat persooni seda näevad.“Tunniajase saate jooksul saavad vastuse mitmed põletavad küsimused: mida arvab Klavan meediasse lekkinud Pohlakut materdavatest lugudest, miks kohtus ta Pärnu Vaprusega alles mai lõpus, milline seis (ja miks!) valitseb ikkagi Ida-Virumaal ning miks ilmnevad Pohlakut puudutavad probleemid alles nüüd, täpselt valimiskampaania ajal?Vestlust veavad Martti Kallas ja Rasmus Voolaid. Head kuulamist!

Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.

Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!

Tartu Welco jalgpalliklubi eestvedajate ringi kuuluv Mart Raamat rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et Eesti jalgpall on jäänud tupikseisu ja vajab juhtimisse hädasti muutust, uut jõudu ja energiat.Esiliiga tippude sekka kuuluv Welco on üks neist klubidest, kes toetab Eesti jalgpalli liidu presidendivalimistel Ragnar Klavanit.„Diskussioon on Eesti jalgpallis hädavajalik. Muidu kõnnimegi ühel rajal, ilma et keegi arutakski, kas see rada on õige,“ põhjendas Mart Raamat. „Me ei saa ju öelda, et Eesti jalgpall on täna heas seisus. Räägime pidevalt, et alles saime iseseisvaks. Kurat, kolmandik sajandikku on juba möödas! Võiks juba olla kuhugi jõudnud. Seepärast vajabki jalgpalliliidu juhtimine muutust, uut jõudu ja energiat.“Peatusime saates pikemalt Eesti jalgpallitaristu seisukorral, mille kohta Raamat tõi mitmeid näiteid ja andis hinnanguid.„Olen läbi käinud erinevad staadionid alates Väimela muruväljakust kuni Sportland Arenani. Kurb ongi see, et publiku vaatest ei ole neil kahel mingit vahet. Mõlemal on välipeldik ja betoonplokid, kust mängu vaadata. Traagiline, et kolmandik Premium liiga hooajast mängitakse sellistes tingimustes,“ lausus Raamat.

Viimases "Kolmanda poolaja" episoodis rääkis FC Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipp ausalt, kuidas klubi ta aasta eest põlvevigastusega ripakile jättis ja ta pidi ise endale operatsiooniks ja taasturaviks 3500 eurot hankima. Paraku tuleb välja, et see pole Eesti jalgpallis ühekordne näide.Seekord käis Õhtulehe jalgpallisaates külas Pärnu Vapruse ääreründaja Sander Kapper, kes tunnistas, et on sarnast käitumist kogenud lausa kahes klubis. Tõsi, esimesest on möödas juba ligi kümmekond aastat ja siis toimetasidki klubid natuke vaesemates tingimustes ja me ei saanud veel rääkida kuulsast profiliigast. Teine olukord on värskem ja temal endiselt hingel.Lisaks rääkis Kapper oma kirjust taustast - kuidas ta noore poisina Viljandis, Taanis ja Soomes jalgpalli mängis ning miks tulid sisse pikad pausid? Kuidas ometi on võimalik, et ta sai eestikeelsed kuud selgeks alles poolteist aastat tagasi ja mis on tema arust üks Eesti jalgpalli põletavamaid probleeme?

Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsioonile pääsemiseks mitu tuhat eurot ise lauale käima või selleks suisa lähedastelt raha laenama? Ometi ongi Lipp täpselt sellise olukorraga ise silmitsi seisnud.Räägime ka palgapoliitikast. Ehkki jalgpallis räägitakse tihti aastastest lepingutest, jääb mängijatel selle taustal ligi veerandi aasta väärtuseks palka saamata. Miks on see nii?

Ligi neli kuud peasekretärina Eesti olümpiakomiteed vedanud kauane jalgpallikohtunik Kristo Tohver rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ esimestest väljakutsetest uues ametis, aga ka sellest, kumb on olulisem: medal või spordi pakutav emotsioon.„Peame lähtuma sellest, milline on riigi eesmärk sporti raha investeerida ja mida me selle eest vastu saame? Medalid on kahtlemata üks osa sellest, aga võrrandisse kuulub ka rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitamine. Näiteks jalgpallikoondise võit Lillekülas Venemaa üle või korvpallikoondise jõudmine Euroopa meistrivõistlustele lõi seda rohkem kui mõni olümpiamedal,“ sõnas Tohver.Ta lisas, et tutvub just neil päevil rahvusvahelise metodoloogiaga, mis hindab tippspordi võimekust riigile midagi tagasi anda. „Väga paljud riigid on selle uuringu läbi teinud. Tegelikult ju riik ei telli medalit, vaid rahvusvahelist tuntust ja eeskujusid. Nüüd ongi küsimus, kas eeskuju on ainult medalivõitja või ka Rasmus Mägi oma kolme olümpiafinaaliga, Nelli Differt neljanda kohaga ja kümpimehed.“Mõistagi tuli saates juttu ka jalgpallist ja kohtunikutööst. Tohver pajatas, mida koges hiljuti Saudi Araabias seoses VARi kasutamisega, rääkis EJLi presidendivalimistest ning avaldas, kui kaua soovib palliväljal veel õiguks mõista.Samuti sõnas ta kategooriliselt: VAR on tulnud selleks, et jääda. Ka Eestisse. „VAR on absoluutselt vajalik. Me ei saa täna enam aru, kui palju on VAR asju paremaks teinud. Oleme ära unustanud, kui palju jama oli enne. Üks-kaks skandaali aasta jooksul tekib ka nüüd - jah, need on valusad, eriti kui reeglite vastu eksitakse. Aga me ei anna endale aru, millisesse aega me VARist loobudes tagasi läheksime. See on põhimõtteliselt ikkagi tagasipöördumatu protsess.“Saatejuht on Andres Vaher.

Detsembrikuus värske isana kuulsale Londoni Chelseale värava löönud Markus Poom käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis oma teekonnast jalgpallimaailmas, Chelseale löödud väravast, isaks saamisest ja Mart Poomi pojaks olemisest.Kuidas saada isaks Markus Poomi moodi? Valem on imelihtne: laps peab sündima Eestis, ise pead olema tema sünnihetkel Iirimaal ja isadusest teada saama Saksamaal. Miks nii? Sest Poom ja Shamrock Rovers mängisid UEFA konverentsiliiga mängu Banja Luka vastu. Ta oli parasjagu dopingukontrollis, kui kolleeg tõi talle telefoni. Sealt ilmnesid abikaasa neli vastamata kõnet. Nii oli kohe selge, et tuleb hakata ostma lennupileteid.Markus Poom rääkis ka isa Mardi vägitegudest ja sellest, kuidas on üles kasvada Arsenali mängija pojana. „See oli minu jaoks nii tavaline asi. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud seda rohkem hinnata, aga mul polnud seda millegagi võrrelda. See oligi minu elu – vaatan Premier League'i, käin iga nädal mängudel ja näen staare. Vahepeal käisin Arsenali treeningkeskuses, kohtusin mängijatega ja tutvusin Arsene Wengeriga. Äge oli muidugi, kogusin autogramme, aga kui Eestisse tagasi kolisin, siis jäi see maailm meist väga kaugele. Nüüd vaatan sellele kadedusega tagasi, aga need olid tõesti üliägedad mälestused,“ meenutas ta.„Ma arvan, et kõik muutus minu jaoks siis, kui kolisime Eestisse ja isa andis raamatu välja. Kui seda lugesin, sain aru, et mis kõik päriselt toimus. Ma ei teadnud kõiki detaile ja lugedes sain aru, et see on ebareaalne, mis ta on kogenud. Ja mida ta mulle rääkimata on jätnud! Miks ta pole mulle neist asjadest rääkinud?!“ päris Poom naerdes. „Ma vist olin kuulnud, et Manchester Unitedil oli huvi ta vastu, aga lugesin raamatust, et laual oli kaks-kolm pakkumist ja need lükati tagasi. See oli lausa nii lähedal?! Pakkumistest ma küll ei teadnud. Ma olin kuulnud lihtsalt, et Unitedi huvi oli, sest [Peter] Schmeichel oli ta iidol. Manchester United oli ka tema lemmikklubi.“Muidugi räägime Poomiga pikemalt ka tema edukast perioodist Shamrock Roversis, mille kulminatsiooniks oli värav Stamford Bridge'il Chelseale. Vastuse saab ka küsimus, et kas tõesti alustab Poom hooaega FC Floras?

Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe kuulub jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani meeskonda tema sõbrana, nagu suurettevõtja ise määratleb. Veskimäe põhjendas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, miks Eesti jalgpall tema hinnangul hädasti kursimuutust vajab. „Üks juht on olnud niiöelda võimul umbes 20 aastat. Me ei räägi kellegi isiklikust ärist, vaid avalikust organisatsoonist. Tunduks loogiline, et sellises olukorras juht ise ütleks: väga hea, teil on uued ideed, võtke ja vedage elu edasi,“ sõnas paari aasta eest Eesti aasta juhiks valitud Veskimäe. „Paraku on jalgpalliliidus jätkuvalt nii nagu ma mäletan oma esimest kokkupuudet Aivar Pohlakuga (EJLi president – toim) 13 aasta eest. Kui küsisin, millal teil klubide ümarlaud toimub, tegi ta mulle esimese asjana selgeks, et Eesti jalgpallis ei ole võimalik midagi sellist teha. Nii on see tänini.“ „Rahuolematust juhtimisega on jalgpalli sees tegelikult väga palju. Olen seda kuulnud isegi Aivari enda lähematelt ja kaugematelt toetajatelt ning jalgpalliliidu tänastelt toetajatelt. Paljud ei ole kaugeltki rahul ja väljendavad umbusku, aga lisavad samas, et ei saa midagi teha. Näiteks rahapaigutuste kohta on küsimusi väga paljudel. Mina nimetan seda usalduse puudumiseks. Ilma selleta ei toimi ühes organisatsioonis mitte miski. Aivar ise on aegade jooksul korduvalt rõhutanud: asjad ei pea mitte ainult olema ausad, vaid ka näima ausad. Mina ütleksin seepeale vastupidi: asjad ei pea mitte ainult näima ausad, vaid ka olema ausad,“ lausus Veskimäe ja tegi EJLi senise tegevuse juures mitmeid etteheiteid avatuse ja läbipaistvuse puudulikkuse osas. „Praegu on Eesti jalgpallil ainult üks pärismure: juhtimine vajab uuendamist. Seda meie nüüd tahamegi lahendada. Olen veendunud, et Ragnar Klavan on tänasest jalgpalliliidu juhist sellesse rolli oluliselt sobivam kandidaat. Ta looks jalgpalli kogukonnas usaldusliku õhkkonna. See on kõige alus,“ sõnas Veskimäe. Enda ja Pohlaku suhteid kirjeldas ta nii: „On olnud erinevaid aegu. Küll on mind sõimatud salliga reformierakondlaseks, küll karjutud telefoni, kes ma üldse selline olen, aga ka väga viisakaid ja mõistlikke vestluseid. Kahjuks olen näinud päris inetuid olukordi, mis on viinud mõttele: kas see on ikka päriselt? Need on olnud olukorrad, mis ei tohiks kindlasti käia ühe juhi juurde.“ Samuti tuli saates jutuks Paide linnameeskonna eilne avalik pöördumine ja Pohlaku vabandus, ühe tuntud ettevõtte juhi ootamatu soov tulla Klavani kampaaniat toetama, vutilegendi napist juhtimiskogemusest ja paljust muustki. Vestlust veab Andres Vaher.

Mullu mängijakarjääri lõpetanud pikaaegne Paide Linnameeskonna jalgpallur Karl Mööl sõnas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et ootas mitu nädalat endise koduklubi pakkumist, kuni otsustas siirduda FC Florasse treeneriks. Mööl sõnas, et Paidet hakkas häirima, et nad ei saanud enam temast kui jalgpallurist nii palju kätte kui varem. Aastaid mängimise kõrvale ka noortele individuaalseid trenne pakkunud jalgpalluril paluti teha valik. Nii otsustaski ta mängimisest loobuda ja edasi pühenduda treeneritööle. Esialgu jätkas ta kuu aega veel Paide duublis mängimist ja arvas, et ehk õnnestuks tal ka treeneritööd teha pikaaegses koduklubis. „Mul polnud nendega mingit tüli, kuigi äkki inimesed arvasid, et oli,“ sõnas ta naerdes. „Kindlasti ei saanud minu olukord olla Paidele teadmatus. Nad pidid teadma, mis saama hakkab ja et ilmselt lõpetan mängimise ära. Oli teemaks, et nad pakuvad mulle mingi võimaluse, aga seda pakkumist ei tulnud. Tahtsin eluga edasi minna ja pakkumine tuli hoopis Floralt. Ma ei tea, kas keegi solvus või mitte, aga olin nende jaoks paar nädalat saadaval. Ju siis polnud mind vaja, leidsin uue lahenduse.“ Esialgu töötas Mööl mullu Flora U21 meeskonna juures, kuni temast sai tänavu esindusmeeskonnas Konstantin Vassiljevi abitreener. „Meie esimene kohtumine polnud niivõrd metoodika või mängumudeli kompamine, vaid pigem üksteisega suhtlemine, et kuidas omavahel ühes riietusruumis hakkama saame,“ meenutas ta esmast kokkupuudet. „Kostja tahtis minuga veel rääkida enne kui otsuseid tehakse. Tajusin, et ta saab väga hästi aru, milline on olukord, mis mängijad tal on ja milline surve meil peal on. Ta oli väga rahulik ja mulle tundus, et meil asjad sujuvad. Ta on ratsionaalne inimene, kellega saab asju arutada ja töö käima panna.“ Seni on Floras kõik hästi. „Mängijad on väga keskendunud, teevad korralikult tööd ja energia on paigas. Alati on aga nii, et päris seis ilmneb rasketel hetkedel. Praegu on seis hea, aga oleme veel ka vähe teinud.“ Mööl rääkis veel pikemalt individuaalsetest trennidest ja kolmeaastasest perioodist kolmandas liigas palliva Hella Hundi treenerina. Lisaks võtsime kokku tema pika ja eduka mängijakarjääri, kus ta meenutas oma ainsat välishooaega ja rääkis oleksitest. Küsimuse saab ka vastus, et kas Mööl on tõesti nii konfliktne persoon, kui on jäänud mulje?

Eesti parim jalgpallur Karol Mets tuli kiirvisiidile kodumaale ja leidis selle raames võimaluse jagada oma kogemusi Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ kuulajatega. Peatusime nii aktuaalsetel teemadel kui ka erinevatel tahkudel, millised karid on Viljandi poiss teekonnal unistustemaale ehk Bundesligasse pidanud ületama. Mõned väljavõtted Metsa räägitust: „Ma ei suutnud kohe leppida teadmisega, et olen vigastatud. Alustasin seetõttu taastusravi liiga vara ja sealt tuli tagasilöök. Kahjuks on trauma ikkagi küllaltki tõsine. /…/ Kuigi tean nüüd tagantjärgi, et mängisin (Slovakkias) ühe jalaga, ei kahetse ma üldse, et vahetust ei palunud. Ma lihtsalt ei ole selline.“ „Olin nüüdse traumani vist ainuke St. Pauli mängija, kes tegi kaasa kõik treeningud. Eelmisel hooajal oli küll üks kord, kui väänasin põlve nii, et… See nägi ikka päris õudne välja. Võinuks ka karjääri lõpetada. Käisin seejärel isegi kirikus, viisin küünla ja jätsin sinna väikese kingituse. Kõrgemad jõud hoidsid mind kõvasti.“ „Kui Eestis on kaks sellisel tasemel jalgpallurit, peaksid nad mõlemad aasta sportlase nominentide sekka kuuluma. Kui otsustati valida üks, siis… Mul ei ole tõesti midagi Karli vastu. Ennustan talle siiralt suurt tulevikku. Aga kui võrrelda meie aastaid tervikuna, siis - kellelegi liiga tegemata - minu oma oli natuke parem. Tahan rõhutada: ma ei konkureeri Karliga, vaid räägin professionaalselt tehtud tööst. Minu arvates see otsustate grupp ei teinud head tööd ning minu jaoks sattus EOK pädevus seetõttu küsimärgi alla.“ „Mul on kodus mitu paberit, kuhu olen kõik oma unistused ja eesmärgid kirja pannud. Kuna need ripuvad välisuksel, olen sunnitud neid iga päev lugema. Jah, Bundesligasse jõudmisega sai üks unistus täidetud. Aga neid on veel.“ „Kui ma ei oleks oma tänase elukaaslasega kokku saanud, siis… Ma ei teagi, mis minust oleks üldse saanud. See oli murdemoment. Võib-olla tegutseksin täna näiteks hoopis ehitusvaldkonnas. Enne oli mul pea laiali otsas, käisin pidudel, mängisin palju PlayStationit ning olin järgmisel päeval sellest kurnatud. Ma ei olnud profisportlane. Tema tõi mu ellu rahu ja stabiilsuse ning õpetas olulisele keskenduma.“ „Olen spordimees - tahan teha kogu aeg kõike hästi. Saudi Araabia kultuuriruumis kohtasin midagi täiesti muud. Väga paljud mängijad suitsetasid. Ka poolajal riietusruumis. Siis tundsin, et müüsin osa oma südamest maha. Kuna mul ka mängud ei sujunud ja tegin palju vigu, tekkis kõva stress.“

Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest. Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas: „Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid. Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“ Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust, lisas: „Eestis toetatakse sporti häbiväärselt vähe. Kui võrrelda kasvõi kultuurisektoriga, on need summad kaduvväikesed. Minu huvi on, et Viimsis oleks võimalused erinevaid spordialasid heal tasemel harrastada. Ütlen ausalt: meie rahvas ei ole piisavalt sportlik. Tahan aidata kaasa sellele, et inimesed tuleks kodunt välja terviseradadele ja spordiväljakutele liikuma. Muidu oleme 20 aasta pärast olukorras, kus peame jälle makse tõstma.“ 15 aasta eest – veidi pärast mängijakarjääri lõppu – haaras Reim FC Flora peatreeneri ohjad. Nüüd astub sisuliselt samasuguse sammu Reimilt Eesti rekordinternatsionaali nimetuse endale saanud Konstantin Vassiljev. Eelmise põlvkonna Eesti koondise keskväljamaestro jagab saates noorele treenerile kogemusi, millega uues ametis arvestada tuleb.

FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust. Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda. Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled. Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga. Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis ta meie klubis poleks. Nagu Ragnar Klavan tõi välja, on tegu sada protsenti eestimeelse inimesega ja seega on asi meie jaoks laualt maas,“ ütles Pohlak. Flora president kinnitas, et kui hüpoteetiliselt läheks Vassiljev palkamiseks, siis räägiksid nad läbi ka fännidega. „Kindlasti ei tee me otsuseid selle baasil, et kellelegi meeldida, aga teadut dialoogi me sel teemal fännidega peaksime.“ Lisaks rääkis Pohlak Flora rahalisest seisust. 2021. aastal teenis Flora UEFA konverentsiliigas alagrupist pääsemise eest ligemale neli miljonit eurot – kuidas on seda kulutatud?

Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi: meil siin Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et jalgpalliklubid peavad ise endale staadionid ja muud baasid ehitama. Mulle tõesti ei mahu see pähe! Spordirahastus on laiem teema, aga väga palju asju võiks olla teisiti. Kõige kurvemaks teeb see, et jääme suurematest jalgpalliriikidest aina enam maha. Jääme maha, sest teised panevad kogu aeg juurde. Mujal on jalgpall ühiskonnas väga kõrgel positsioonil ning igal tasandil – nii riigi, omavalituste kui mujal – saadakse aru, kui tähtis on jalgpalli investeerimine. Meie siin Eestis tegeleme samal ajal peaga vastu seina jooksmisega.“ Kaua sa jaksad, Mart? „Ei teagi. Sel aastal lõi juba 52 ette. Järgmisel aastal ootab veel üks uus roll – saan vanaisaks,“ naeris Poom ja lisas tõsinedes: „Jalgpall on mu armastus. Olen võtnud seda tõsiselt nii mängija, treeneri kui klubijuhina. Selge see, et meil kõigil on päevas ainult 24 tundi ja energiaressursid ei ole piiramatud. Aga praegu tunnen, et tahan ja jaksan veel panustada.“

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti pettunud, kui see ei õnnestuks. Töötan selle nimel iga päev, aga kui ei jõua, siis pole midagi teha. Ju siis nii on. Aga ma tõesti ja proovin ja tahan sinna jõuda.“ Tagantjärele targana tunnistas ta, et ta poleks omal ajal pidanud Fulhamist Sloveeniast Domžalesse siirduma. Tema üleminek sattus Brexiti perioodi ja nüüd on tal raskem Inglismaale tagasi murda. Sealne elu ja vutt talle aga meeldib. Lisaks räägib ta üleminekust, mis oleks ta viinud Šveitsi kõrgliigasse.

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarnasusi, aga ka erinevusi. Me oleme inimestena kaunis erinevad ja sealt hakkab pihta ka jalgpalliline poolt. Minu jaoks on alati treening kõige tähtsam. Kui treening pole intensiivne, siis seda ei saa ka mängus nõuda. Ma ei saa öelda, et Norberti trennid polnud intensiivsed, aga minu maitse jaoks mitte piisavalt,“ ütles ta. Kuivõrd suure osa oma karjäärist on Viik töötanud noortega, siis rääkisime ka noortetöö võlust ja valust. Ta tunnistas, et ühes asjas pole ta traditsiooniline treener – noorteklassis ei taha ta iga hinna eest võita. Näiteks Kristal, Varjund & co mängisid Eesti meistrivõistlustel endast pidevalt aasta või mitu vanematega ning pole kunagi tulnud meistriks. Ometi on nad jõudnud kaugemale kui enamik eakaaslaseid. „Kui sa kaotad väga palju, siis on midagi valesti ja sa mängid ilmselt vales liigas. Ja kui sa võidad väga-väga palju, siis on samamoodi midagi valesti. See on põhjus, miks me 2006. aasta pundiga mängisime kogu aeg 2005. aasta liigat – me ei jõudnud kunagi esiliigasse, vaid olime kogu aeg teises liigas,“ selgitas Viik.

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi alguses läks eestlasel ka Helsingis aega, et end käima saada, siis nüüd on ta tõusnud kõige olulisemate lülide sekka. Äsja teatas HJK, et fännid valisid ta kuu mängijaks ning ta mängib suurimaid minuteid. "Soomlased vaatavad ikka läbi nalja eestlastele alla, et mis Eesti, sinna lähme ju ainult alkoholi järele. Aga ma olen suhtumisega, et löön siin läbi. Juba sellepärast, et ma ei taha Belgiasse tagasi minna, on mul vaja läbi lüüa!“ kuulutas ta. Nüüd on Palumetsa eesmärk mängida end HJKs nii oluliseks, et klubi kasutaks detsembris ostuvõimalust. Tabasalu kasvandiku abiga pääses HJK UEFA konverentsiliiga alagruppi. Näiteks Montenegro klubist FK Dečićist saadi jagu alles penaltiseeria abil ja otsustava löögi kõmmutas sisse just Palumets. Vaatamata oma noorele eale on ta löönud palju otsustavaid penalteid ja nende anatoomiast tuleb saates ka pikemalt juttu. Kümne aasta perspektiivis soovib Palumets karolmetsalikult järkjärgult end aina kõrgemale tasemele mängida ning lõpuks näiteks Bundesligasse jõuda.

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb võimalus end täiendada, olen sellest väga huvitatud.“ Eelmise hooajal keskel palkas Paide (ehk spordidirektor Kams) esindusmeeskonna peatreeneriks Ivan Stojkovici. Liigas jäädi medalita, neljandal kohal asutakse ka hetkeseisuga. Karikafinaali pääsemisega lunastati europääse, kus sel suvel korrati klubi ajaloo parimat tulemust. „Näeme maailma jalgpallis, kuidas treenereid vahetatakse nagu sokke. Minu jaoks on see lausa uskumatu. Meie oleme alati kõikidele oma treeneritele andnud aega ja olnud kannatlikud. Nii on ka Ivaniga,“ rääkis Kams. Serblase emotsionaalsuse kohta, mis väljendunud ka hoolealuste avalikkuse ees tümitamisega, lausus Kams: „Ivan on noor treener ja teeb alles esimesi samme. Teadsime teda palgates seda. Kooliraha tuleb kuskil maksta. Minu ja Veiko (Paide klubi president Veiko Veskimäe – toim) ülesanne on juhtida teda õigele teele. Ma ei ütle, et meil on sellega probleeme olnud, küll aga, et ma olen temaga neil teemadel rääkinud. Ta on tagasisidele väga vastuvõtlik treener ja suudab muutusi ka ellu viia.“ Anname hinnangu ka Paide tänavusele euroteekonnale, aga ka sellele, kuidas on spordidirektor Kams õnnestunud ning räägime, kuidas meeskonda üldse komplekteeritakse. „Arvan, et olen mängijate värbamisega teinud vigu suhteliselt vähe,“ sõnas Kams. Kui jutuks tuleb Patrik Kristali talvine Levadiast Paidesse ja hooaja järel Paidest Saksamaale Kölni kolimine, ütleb Kams: „Ma ei ole küll näinud Ragnar Klavanit või Konstantin Vassiljevit sellises vanuses mängimas, aga minu arvates pole Eesti jalgpallil sellist talenti nagu Patrik varem olnud. Juuni alguses oli mul telefon täiesti punane.“ Samuti vaatame otsa Eesti (klubi)jalgpalli olukorrale laiemalt, paljuräägitud välismaalaste reeglile ning Thomas Häberli – Jürgen Henn vangerdusele. Head kuulamist!

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jalgpallur: „Pakkumised Ukrainast on siiani laual. Aga ema ütles: kui sa sinna lähed, siis ma enam sinuga ei suhtle. Olen seni valinud pere. Kuid pakkumisi on ka mujalt. Pall on Levadia käes – nende otsustada, kas lasevad mul minna või mitte.“ Ainsalu pajatab ka ränkrasketest treeningutest välismaal ning ühe treeneri teatest talle: selliste võimetega pead jõudma Bundesligasse! Ta teab, mida tähendab klubijalgpall välismaal ja oskab seda võrrelda kodusega. Millised on erinevused ja sarnasused? „Mujal on mängijad palju näljasemad. Meie liiga leegionäride piirang aitab sellele ainult kaasa. Sarnasused... Väga raske midagi välja tuua. Võib-olla ainult see, et mäng on sama,“ vastas kolmes välisriigis (Ukraina, Taani, Holland) mänginud poolkaitsja. „Eesti jalgpall on arenenud, aga muu maailm liigub lihtsalt palju kiiremini eest ära. Eriti näiteks infra – see on täiesti teine maailm!“ Ta meenutab ka nelja aasta tagust Florast lahkumist, kelle ridades on võitnud oma kolm ainsat meistritiitlit. „Ma olen Florale tänulik. Aga samamoodi tean liiga hästi, mis üleminekud katki jäid...“ meenutas Ainsalu. „Floras olid väga head treenerid, kui ma seal olin. Aga olid ka teatud persoonid, kellega mul päris nii hästi ei klappinud – aga see on jalgpalli osa. Tänaseks on see meeskond väga palju muutunud. Inimesed, kellega mul oli väga hea läbisaamine – Henn, Indermitte, Miller – ja kellega koos sai asju tehtud, on sealt lahkunud. Kui varem elasin nende pärast Florale mingil määral kaasa, siis nüüd on see etapp läbi saanud.“

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 kaotust Sloveenia tšempionile Celjele ja sellele järgnenud treenerivahetust: „Üllatav, sest üldiselt ei toimu asjad Floras nii kiiresti ja tormiliselt. Nii suur tasemevahe ja lagunemine oli ootamatu, aga arvestades Eesti liigas näidatud mängupilti, siis olid korralikud ohu märgid õhus.“ Samuti tuli jutuks, mida arvab Henn Flora ainult eestlastele suunatud visioonist, millised on koondise peatreeneri päevad, kas ta kavatseb oma mängujoonises jääda sama ühehülbaliseks kui Häberli, kas ta väljendaks end teatud küsimustes samamoodi nagu eelkäija ning ka see, miks kipume eeldama, et välistreeneritel on meile rohkem pakkuda kui oma juhendajatel. Head kuulamist!

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ühe elu unistustest ehk sai kahekordse bussi katusel rahvaga koos võitu tähistada. Lisaks Poolas kogetule rääkis Kuusk saates ka enda Ungari kogemustest, Eesti jalgpallikoondise minevikust ja tulevikust ning vennast Henrist, kes on Eesti meistriliiga kohtunik.

Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak vastas Õhtulehe stuudios küsimusele, kas koondise peatreeneri Thomas Häberliga eelmisel aastal lepingu pikendamine oli viga, niimoodi: „Tagantjärele tark on maru lihtne olla. Kui vaadata selle nurga alt, kuidas läks, siis loomulikult oli. Aga kui vaadata teise nurga alt, siis (vastasel juhul) ei oleks me seda ju teada saanud. Ju oleks sel juhul jäänud midagi kripeldama.“ Šveitslase Eestisse toodu kohta lausus ta: „Saime kultuuri ja arusaamist teatud asjadest. Saime Balti turniiri võidu. Ta aitas meie treenereid koolitustele. Aga kas me saime seda silda? Pigem mitte. Selle jaoks oleks läinud vaja paremaid sportlikke õnnestumisi. Sammukese pigem astusime, aga ju oleks tahtnud suuremat.“ Pohlak sõnas, et Konstantin Vassiljevi ja Venemaa-skandaali ajel ei olnud alaliidu juhatus polariseerunud. Samas tunnistas ta:„Tõsi, kommunikeerimise nurga alt saab alati vigu leida. Kui mingi jama püsti on, ju oleks seda saanud mingil moel vältida. Oleks kasvõi Kostjale sõnad peale öelnud: et kui sa ei taha, siis ära räägi. Ära võta selliseid poolikuid seisukohti. Kas tõesti on praegune aeg selline, et peab käima käest kinni ja õpetama? Ma ei tea...“ Arutasime ka välise kriitika ja laiema negatiivse fooni mõjude teemadel, aga ka selle üle, kas ja mil moel on 17 aastat Eesti jalgpalli vedanud mehe juhtimisstiil selle aja jooksul muutunud. „Ma pole terve selle aja jooksu tegelenud jalgpalliliidu niiöelda tegevjuhtimisega. Minu ülesanne on olnud juhatuse tasandil visioonide, nägemuste, sportlike ja sellega seonduvate asjaoludega arvestamine. Organisatsiooni kui sellise juhtimisega pole ma kunagi tegelenud. Rohkem on see tõkete ületamine või midagi sarnast,“ rääkis Pohlak. Samuti avaldas Pohlak arvamust, kas näeb, et korraga alaliidu ja FC Flora juhtimise vahel peitub huvide konflikt ja eetiline probleem või mitte. Jutuks tuli ka liiga (kas kunstlik?) professionaalseks muutmine, Levadia nägemuse vastandumine teistele klubidele, välise teadmise kaasamine Eesti jalgpalli ja A. Le Coq Arena grandioosne tulevikuplaan.

„Kolmanda poolaja“ jalgpallisaates käisid külas Marko ja Patrik Kristal. Kui esimese nime teab ilmselt iga Eesti jalgpallisõber, siis suurte sammudega tallab isa jälgede kõrval oma rada sisse ka 16aastane poeg Patrik. Patrik liitus Levadiaga tulede-vilede saatel juba 14aastase poisina, kui talle korraldati pressikonverents ja tehti sellest sündmus. Pärast kaht hooaega Levadias liikus ta tänavu edasi liigarivaali Paide Linnameeskonda, kus ta on mänginud juba rohkem kui Levadias kokku ja saanud kirja ka oma Premium liiga karjääri avavärava. Novembris 16. sünnipäeva tähistanud Kristal on end näitamas käinud muuhulgas Belgradi Crvena zvezdale, Müncheni Bayernile, Karlsruhele, Midtjyllandile ja Valenciale. Podcastis ei kinnitatud, ent ei lükatud ka ümber tõsiasja, et suvel võib olla kuulda uudiseid. „Ma arvan, et kui üldiselt võtta, siis teame Patriku karjääri ette viieks aastaks. See on loomulikult spekulatsioon, aga kõige rääkimiseks pole õige aeg,“ ütles Marko. „Olen saanud aru, et akadeemias trenni tehes annab nii suure eelise, et olen juba noore poisina teinud meeste vahel trenni,“ sõnas Patrik. „Ma pole seal niisama käinud aia taga piilumas ja olen inimestega suhelnud. Mulle öeldakse alati kohe ära, et on näha, kuidas ta on mänginud täiskasvanude jalgpalli,“ sekundeeris Marko. „See on Eesti jalgpallis väga suur mõttekoht. Näiteks Saksamaal on vaid mõned sellised, kes suudavad nii noorelt tippude vahel mängida. Eestis on olemas võimalus, et anda noortele mängijatele eelis, mida nad saaks välismaa akadeemiates kasutada. Seda on mulle igal pool räägitud.“ Lisaks tunnistas Patrik, et jalgpall on tema kirg, mille nimel toob hea meelega ohvreid. Näiteks pole ta kunagi käinud ühelgi peol. „Tuleb sõprade sünnipäevadest ja kokkusaamistest loobuda. Kui lähed ja saad sõpradega kokku, siis nemad joovad Cocat, aga mina vett.“ Mõistagi räägivad asjaosalised ka „skandaalsest“ üleminekust Levadiast Paidesse ja Patrik avaldab, mis tunne on olla mõne päeva jooksul Eesti kõige räägitum jalgpallur. Marko avaldab, millest on Eesti jalgpallis enim puudus.