Ma elan siin

Ecuadorist pärit Antonio Villacise tõi isiklik elu Eestisse 1990. aastal. Enne seda elas ja töötas mees mõned aastad Taanis. Antonio on õppinud ka Muusikaakadeemias, ent lõpuks sai temast ikkagi tõlk. Samuti teeb ta suviti giiditööd, kuna valdab päris mitut keelt. Vanalinn ja selle ajalugu, Lääne-Virumaa ja teised kohad - need kõik tuli endale esmalt selgeks teha, et oleks, mida turistidele rääkida.

Zurab Jänes on eesti-gruusia päritolu noormees, kelle varajane lapsepõlv möödus nimelt Abhaasias eestlaste külas. Ent Gruusia-Abhaasia sõja puhkedes jätsid paljud Ülem-Linda asukad oma kodud maha ja rändasid mujale uut elu rajama.

Emadepäeva eel kohtume kolme emaga, kes kõik on omal ajal ja eri põhjustel Eestis uue kodu leidnud. Ungarlanna Edina Dufala Pärn, kasahhitar Aigul Utebekova ja ukrainlanna Kateryna Levkovska kasvatavad siin rõõmuga lapsi ja on ka muidu Eesti elu-oluga igati rahul. 

Sergei Kibus on Eestis sündinud venelane, keda on maast-madalast huvitanud nii fotograafia kui audiovisuaalne kunst. Fotograafiat õppis noormees TTÜ-s ning filmikunsti Balti - Filmi-ja Meediakoolis. Alates 2013. aastast töötab Sergei Nukufilmis operaatorina ent tema loominguline haare on märksa laiem ja sinna kuuluvad ka stsenaariumid, animatsioon, lavastused.

Elke on sakslanna ja Peter šveitslane. Nende ühine perekonnanimi on Wüthrich. Paar kohtus läinud sajandi lõpuaastail, kui Peter tegeles eesti toidukaupade Šveitsi eksportimisega. Otsus kokku jääda ja siis juba üheskoos Eestisse tulla sündis kiiresti. Nende elukohaks sai majanduskriisis ägav väikelinn Võhma, kus misjonäridest abikaasad kohe tegutsema asusid.

Hector Otero sünnilinn on Valladolid. "Tulise temperamendiga" hispaanlase kohta on tema eesti kolleegid maininud, et töökohas pole teist nii malbet, tasakaalukat ja leplikku inimest. Meest ajab see muigama ja ta leiab, et rahvusliku omapära kohta ühest reeglit ei kehti. Eestisse sattus Hector värske arhitektina kodumaise majanduskriisi aastatel ja nüüd on tal siin ka pere. Hispaanlane projekteerib energiasäästlikke puitmaju ja on ka muidu säästliku eluviisi suur austaja.

Bert Langeler on hollandlane, kelle töö, pere ja kodu on Eestis. Sündinud Lõuna-Hollandis, hakkas poiss varakult muusikat armastama. Nüüdseks on ta tunnustatud puhkpillipedagoog, ent Eestisse sattus omal ajal kolleegide õhutusel. Ka Bert ise eelistas noorena palju reisida ja teiste maade muusikaga tutvust teha.

Dario Cavegn on šveitslane ja töötab Eesti Rahvusringhäälingus vastutava toimetajana. Tema sünnilinn on Uster, mis asub Zürichi kantonis. Oma lapsepõlvest mäletab Dario sagedast kolimist ja suurt hulka raamatuid, mis loomulikult alati kõik elukohamuutused kaasa tegid. Ja tähelepanuväärne osa tema lapsepõlvest mööduski raamatuid lugedes.

Dejan Delev on makedoonlane, kes sündis väikeses linnakeses Lõuna-Makedoonias. Lapsepõlve meenutab mees heldimusega, kuna sealt puudusid nutiseadmed ja arvutid. Ilm oli soe, inimesed avatud ja rõõmsad, palju käidi omavahel läbi. Kodust sai Dejan kaasa teadmise, et viisakus ja enesekindlus teevad inimestega suhtlemise lihtsaks. Ka huumorimeel on asja eest.

Olga Tsoi on korealanna ja sündinud Tallinnas. Kuna tema ema deporteeriti koos arvukate korealastega omal ajal Kasahstani, ei olnud seal peres eriti korea traditsioone. Paljud korealased paraku venestusid ja Olga leiab, et see on loomulikult kurb. Ent tema elu on kiire ja juurte otsimisega pole aega tegeleda.

Fabio Filipozzi on sündinud Milaanos ja ühena vähestest itaallastest jalgpalli ei mängi. Seevastu on ta end alati tundnud hästi numbrite maailmas ja tänasel päeval töötab mees nii Eesti Pangas kui ka EBS-s dotsendina. Kuidas ta aga üldse Eestisse sattus?

Lucine Ayanian on Eestis elav armeenlanna - ääretult tegus ja energiline. Töötab nii turundusvaldkonnas kui stilistina ja kasvatab koos abikaasa Ašotiga kaht poega. Stilisti ja moeeksperdina on naine eriti hinnatud, nii on ETV+ teda juba kaks aastat järjest kutsunud presidendi vastuvõttu kommenteerima. Lucine teab, et seda tuleb teha delikaatselt ja taktitunne ongi armeenlannale inimsuhetes väga tähtsaks teguriks. Lucine Ayanianiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 3. märtsil kell 17.05.

Kuivõrd selgelt on meeles hetk, mil otsustati elama jääda Eestisse? Millisena näib see otsus täna ja kas on tuntud ka kahetsust? Mida on Eestist saadud ja mida on vastu antud? Kui omane on saja-aastaseks saav Eesti Vabariik ja kas siinne kodutunne on ehe?Mõtteid vahetavad Eesti-Mordva seltsi esimees Natalia Ermakov, itaallasest semiootik Daniele Monticelli ja Tšiili aukonsul ning ärimees Henton Figueroa. Nendega ajab juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 24. veebruaril kell 17.05.

Maria Abramova on ingerisoomlanna, kelle lähedased olid II maailmasõja päevil kodust pagendatud ega tohtinud ka pärast sõja lõppu Ingermaale naasta. Maria sündis Karjalas, ent tänu Eestis elava vanaema pingutustele jõudis koolilapsena siia. Eesti oli hingelt lähedane tervele nende perele ja nõnda seati end siin tasapisi sisse.

Korea-vene päritolu Irina Zorina

Sakina Damirova on sündinud ja elab Eestis. Tema vanemad tulid omal ajal Tallinnasse tööle ja jäid. Aserbaidžaani pere elab tänagi oma rahva traditsioonidest ja tähtpäevadest kinni pidades, osates samas eesti keelt ja hinnates kõrgelt siinset elu ning kultuuri. Sakina lapsepõlv möödus siiski Aserbaidžaanis vanaema juures ja tollest ajast on tal vaid helged mälestused.

Stefania Airapetjan-Adil on armeenia-ukraina päritolu noor naine, kes on sündinud Eestis. Tema lapsepõlv möödus Viljandis ja siis oli kombeks, et pühapäev kuulub perele. Mõistagi on Stefania oma tollase kodu väärtushinnangud toonud kaasa ka tänasesse päeva. Pärast Otsa-kooli lõpetamist võttis ta aja maha ja läks tööle ettekandjana. Tema naabruses töötas pakistanlane Adil, kes aeg-ajalt läbi astudes neiusse armus. Noored leidsid teineteist ja otsustasid abielluda.

Indoneesiast pärit Dini Rätsepso tuli abikaasa juurde Eestisse 2010. aastal. Praegu õpib naine Tallinna Ülikoolis alushariduse pedagoogiks ja on vaimustatud siinsest lasteaia õppest. Indoneeslanna meelest on see süsteem tema sünnimaa omast kaugel ees. Ühtlasi töötab Dini poole kohaga Radissonis, kasvatab lapsi ja hoiab kodu korras, sest abikaasa käib tööl Rootsis. Eesti keelega on saatekülalisel veel tõsiseid raskusi, ent oma mõtteid suudab ta väljendada küll.

Antti Häkli sündis küll Helsingis, ent õige pea kolis pere maale, Sipoosse. Kõik helged lapsepõlvemälestused seostuvad soomlasel just selle paigaga. Kodus räägiti ikka, et kõik alustatud tööd tuleb lõpule viia ning jagati muidki elutarkusi. Hea huumorisoonega vanaisa ja hell vanaema aitasid omalt poolt poisi kujunemisele kaasa.Ent onu oli see, kes soovitas õepojal Eestisse õppima tulla ja nii Antti tegigi - 2006.aastal sai temast Balti Filmi-ja Meediakooli tudeng.

Hanna Dovha on noor ukrainlanna, kes kolis aastate eest vanematega Eestisse. Tema esimesed eluaastad möödusid Lipovetsi külas ja seejärel juba Valgas. Pärast Valga Gümnaasiumi lõpetamist läks neiu Balti Filmi-ja Meediakooli, sest multimeedia ja filmikunstniku töö on teda alati paelunud. Hanna on uskumatult energiline, sest peale pingelise õppetöö on ta hõivatud ka Valga Ukraina Seltsiga, vabatahtlikuna lööb kaasa aga Valga Militaarteema Pargis. Eesti elu peab ta huvitavaks ja toredaks, ent ei unusta ka oma isaisade maad - igal aastal tuleb vähemalt üks kord ära käia Ukrainas..

Seekord räägime Eestis elavate vanausuliste jõuludest ja need algavad 6.jaanuaril. Liigume ajas edasi-tagasi, ehk uurime ka saja aasta taguseid kombeid. Ning tõdeme, et mõnedki on neist tänasesse päeva kaasa tulnud, mõned aga jäänudki aegade hämarusse. Näiteks kuuske ja kingitusi vanal ajal ei tunnistatud, tänasel päeval vaadatakse sellele leebemalt. Eriti segaperedes.

Liya Mahmutova sündis Orenburgi oblasti väikeses linnakeses. Naine leiab, et nad olid täiesti tavaline tatari pere koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Nii ei jäetud vahele ühtegi rahvus- või usupüha, mille juurde kuulusid kohustuslikus korras rahvariided. Rahvustoidud mõistagi ka. Heldimusega meenutab Liya oma vanaema - põhilist elutarkuste õpetajat.

Dita Lince on lätlanna, kellele Eesti on saanud teiseks koduks. 1993.aastal sai ta tuttavaks oma tulevase, eestlasest kaasaga. Esimesed kümme kooselu aastat möödusid Riias, kus sündisid ka kolm tütart. Eestisse koliti 2004.aastal, kui vanim tütar läks 1.klassi. Täna on Dita läti keele vandetõlk ja tegutseb hoolega Läti Rahvuskoolis Taurenis.

Anna Laine töötab Soome Instituudis programmijuhina. Loomulikult on Soome 100 ürituste korraldamine talle põnevaimaks väljakutseks selles ametis. Anna on uhke, sest pole varem nii suuri üritusi välismaal teinud. Ent ka naise kodu on juba aastaid Eestis. Ta meenutab, et kui esmakordselt käidi siin perega 80-ndatel, hakkasid nad vennaga tagasiteel Helsingisse laevas nutma, sest tahtsid Tallinnasse tagasi. Suur Eesti-kiindumus haaras tasapisi kõiki ja kui Anna oli 2012.aastal siia kolinud, tulid vanemad ja vend varsti järele.

Mothesim Ali Adil on sündinud Pakistanis Karachi linnas. Noormehel on magistrkraad ärijuhtimises ja Eestisse sattus ta 2008. aastal nii abikaasa kui ka sõprade tõttu. Esimeseks töö-ja elukohaks sai Tartu, edasi koliti Tallinna ja tänaseks on Ali Adil kebabi-restorani omanik. Pakistanlane teeb omalt poolt kõik, et nii toit kui teeninduskultuur oleksid seal kõrgel tasemel.

Vlad Florea on Moldovast pärit rumeenlane, kes elab juba aastaid Eestis. Mehel on lapsepõlveaegadest ainult helged mälestused - vanemate hellus ja töökus, vanaema savimajake, kus oli heinapõrand. Elati suures külas, kus inimesed olid väga looduslähedased ja sõbralikud.

Artur Thagasitov on rahvuselt kabard ja sündinud Kabardi-Balkaaria Vabariigis. Mees on üsna enesekriitiline ja leiab, et eesti keelt peab ta veel kõvasti harjutama. Siia sattus ta aga 80ndatel - kõigepealt sõjaväkke, seejärel Meremeeste kooli. Täna on Artur kaugsõiduautojuht, tal on kodu ja pere Eestis ja Põhja-Kaukaasiasse tagasiminekule ta enam ei mõtle. Et salvestusel oleks kindlam tunne, võttis ta kaasa oma naise, venelanna Ilona Thagasitova. Nendega ajas juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 11. novembril kell 17.05.

Eestis elav ungarlane András Gelencsér meenutab oma lapsepõlvest traditsioonilisi lõunasööke ja viinamarjade korjamist. Viimane oli eriti meeleolukas, sest poisi vanaisa oli huumorimeelega ega pahandanud kunagi laste naljade peale. Nalja ja ulakusi aga juhtus kodu - ja põllutööde käigus tihti. Eestisse sattus ungarlane esimest korda 2001.aastal turistina ja talle meeldis siin väga.

Leonardo Ortega on sündinud Mexico City`s. Lapsepõlvekodust sai noormees kaasa teadmise, et pere on väga oluline ja selle tähtsust ei saa kuidagi alahinnata. Nagu ka oskus tööd teha ja vaeva näha, et midagi elus saavutada. Positiivse energiaga laetuna soovis Leonardo minna Tšehhimaale välistudengina õppima, seal aga kohtas eesti tüdrukut. Noortest sai paar, mõne aja pärast sõitis mehhiklane koju õpinguid lõpetama ning hakkas ka aeg-ajalt Eestis käima.

Oli 1996.aasta kõledavõitu talv ja aserbaidžaanlanna Sänäm oli esimesi kuid Eestis. Istus oma Lasnamäe kodu ees pingil ja kuulas naabrinaiste imestunud küsimusi, miks ta küll nii päikselisest kohast siia külma ja pimedasse Eestisse kolis. Keegi teda niikuinii omaks ei võta ja keele õppimist pole mõtet mitte proovidagi - nii võimatult raske on teine! Ent tema abikaasa, samuti aserbaidžaanlane Fikret töötas siin. Samal aastal sündis peresse laps ja siis ei pidanudki Sänäm enam vastu ning kolis pojaga sünnimaale tagasi.

Matthew Crandall on pärit USA-st, Idaho osariigist. Juba kodust sai noormees kaasa huvi nii sise- kui ka välispoliitika vastu, terve perega tavatseti jälgida näiteks Ameerika presidendivalimisi. Eestisse tõi teda muu hulgas huvi, kuidas väikeriik suure ja ettearvamatu naabri kõrval hakkama saab. Ameeriklase uurimisvaldkonnaks saigi väikeriikide julgeolek oma erinevates ilmingutes.

Iraida Zahharova on rahvuselt tšuvašš ja elab Eestis alates 1985.aastast. Eesti keele on naine üsna hästi selgeks saanud ja tema energiat jagub paljude asjade jaoks veel. Nii on ta Tšuvaši Kultuuriseltsi liige ja väga aktiivne oma rahva pärimuskultuuri tutvustaja. Iraida vanaemad olid tublid käsitöötegijad ja see armastus kandus üle ka lapselapsele. Saatekülaline kogub vanavara, rahvakunsti ja tema loodud on ka Tšuvaši Rahvariiete muuseum. Samuti on Iraida Zahharova tšuvašikeelse raadiosaate autor. Juttu ajas Haldi Normet-Saarna. Kuulake 7. oktoobril kell 17.05.

Ilze Salnaja-Värv on sündinud väikeses Läti külas Kuramaal, mis on ühtlasi Läti ja Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond. Naine mäletab lapsepõlvest toredaid külarahva ühispidusid nii jaanipäeval kui vana-aastaõhtul ja tunneb neist vahetevahel puudust. Ent käidi ka talviti metsatalgutel ja suviti heinatalgutel. Kui Ilze kohtus oma tulevase abikaasaga, tuli ta Riiast Tartusse ja nüüd on tema kodu siin.

Edina Csüllög tuli kõigepealt Eestisse 1995. aastal vahetusõpilasena. Teist korda tuli ungarlanna 2008.aastal ja jäi. Edinal on kolm magistrikraadi, neist viimane Balti Filmi - ja Meediakooli filmrežii erialal. Täna tegelebki naine filmifestivalide korraldamisega, samuti filmialaste koolitustega. Lisaks aga edendab soome-ugri kultuuri, näiteks läinud suvel valmisid esimesed lühimängufilmid nii karjala kui setu keeles. Edina elab oma perega Setumaal ja see on talle igati meelepärane. Lisaks kõigele on tore ka igapäevast toitu oma aias kasvatada.

Reda Marks on rahvuselt leedulanna ja tuli Eestisse 1969.aastal. Samal aastal astus ta Kunstiinstituuti, et õppida nahkehistööd. Alates 1984.aastast on Reda Eesti Kunstnike Liidu liige. Seega kulges leedulanna elu nii, et ta jäigi Eestisse elama. Lõi pere ja sai oma imeliste nahktaiestega tunnustatud kunstnikuks. Tänasel päeval paneb Reda rohkem rõhku maalimisele ja tegeleb ka oma lapselastega. Naine kahetseb, et pole siiamaani eesti keelt korralikult selgeks saanud ja loodab, et saab sellega lähiaastatel siiski hakkama. Reda Marksiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna.

Betina Beškina on Eestis sündinud ja elanud terve elu. Naine on pärit juudi perekonnast, kus rahvuslikud traditsioonid ja põhimõtted on olnud au sees. Neid on ta valikuliselt kaasa võtnud ka oma tänasesse koju. Juuditar meenutab, et vanematele oli esmatähtis vaimsus, hea haridus ja intelligentsed sõbrad. Materiaalsed huvid piirdusid aga üksnes eluks hädavajalikuga. Omaette arvamusliider oli ka vanaema, kes igavlevale lapselapsele teatas, et igav võib olla ainult rumalal inimesel.

Cecilia Sarmiento tuli Eestisse katoliku kiriku institutsiooni Opus Dei missiooniga. Elav ja rõõmsameelne peruulanna on hariduselt molekulaarbioloog ja pühendunud teadusele ning tudengite õpetamisele Tallinna Tehnikaülikoolis. Täna meenutab ta naeruga pooleks, kui raske oli üle elada esimene Eesti talv. Harjunud kõrvetava päikese ja ülisooja kliimaga, oli külm põhjamaa esialgu tõeliseks šokiks. Ent nüüd on peruulana siinse eluga igati kohanenud, räägib vabalt eesti keelt ja suhtleb rõõmuga kõige erinevamate inimestega.

Akiko Masaki tuli Eestisse 2000.aastal ja hakkas õpetama Humanitaarinstituudis jaapani keelt. Tasapisi kohanes jaapanlanna siinse eluga, kohtus tulevase abikaasaga ja sünnimaale naasmise plaanid jäid kõrvale. Täna kasvab peres kaks last, kes emaga räägivad jaapani, isaga aga eesti keelt. Akiko meenutab vahel oma sünnilinna Chiba`t, kus tema lapsepõlves oli veel alles bambusmets. Tänaseks on see asendunud majadega.

Gerhard Lock, siin elav sakslane, on oma noore ea kohta ülimalt palju saavutanud. Kokkuvõtlikult võib tema kohta öelda küll muusikateadlane ja helilooja, ent noormehe tegemiste haare ületab vast eelmainitud ametite tavapärased piirjooned kuhjaga. Gerhard tuli Eestisse 2002.a. sest oli avastanud, et Eestis oli ja on palju huvitavaid heliloojaid. Viiuliõpingud oli ta vahetanud muusikateaduse vastu juba Leipzigi ülikoolis, meie Muusikaakadeemias need jätkusid. Paralleelselt õppis sakslane eesti keelt.

Turan Oktain on rahvuselt aserbaidžaanlane ja oma isa-isade maal ka sündinud. Tema vanemad kolisid Eestisse, seadsid end siin sisse ja kohanesid suurepäraselt. Lapsed pandi eestikeelsesse lasteaeda ja kooli. Nende peres valitseb põhimõte, et oma elukohamaa keele, kultuuri ja kommete tundmine on elementaarne. Täna on Turain laste jalgpallitreener ja armastab oma tööd väga. Noormees on ühtlasi oma perekonnas kõige sportlikum inimene ning teab mõndagi ka tervislikust toitumisest.

Aneta Raa on Eestis elav mustlanna. Ta on pärit traditsioone väga hoolsalt järgivast perest ja see on naisele kaasa toonud üksjagu südamevalu. Seda, et mustlastel on kombeks juba 11-12- aastasele tüdrukule tulevase abielu mõttes "silm peale panna", võib pidada muidugi ka lõbusaks. Ent on asju, mis naljast kaugel. Nii otsustas neiuks sirgunud Aneta abielluda eestlasega. Isa ütles seepeale tütrest samahästi kui lahti ja pulma mõistagi ei ilmunud. Ema suutis siiski salaja korraks tütre laulatusel ära käia. Mõne aja pärast sündis poeg ja isa ei ilmutanud end jätkuvalt.

Pavlo Balakin sündis kaevurite linnas Donetskis. Tema isa armastas rääkida, et pole oluline, kas oled kaevur või muusik, peaasi on sihikindlus ja visadus. Pavlost sai muusik. Kõigepealt õppis ta Donetskis, hiljem laulis võimekas noormees Ukraina Rahvusooperi kooris. Kohtudes Mati Palmiga, sai ukrainlane aru, et soovib õppida tema juures ja 2008.aastal see soov ka täitus, sest noormees asus õppima laulmist Eesti Muusikaakadeemias.

Ekaterina Kornilitsina on venelanna, kes võiks eeskujuks olla nii mõnelegi siin elavale rahvuskaaslasele. Sündinud Nižni Tagilis, õppis neiu kõigepealt loomaarstiks. 2011.a tuli ta Eestis elavale sõbratarile külla ja sattus meie maast vaimustusse. Ning hakkas õppima eesti keelt. Sihikindlalt ja järjepidevalt ....Skype`i teel. Teda õpetas Mall Pesti, kes koostöös Tallinna Ülikooliga annab sel moel keeletunde. Edasi soovis Ekaterina juba jätkata haridusteed Tartu Ülikoolis ja eesti keel mitmekeelses ühiskonnas oli just see eriala, mis noort naist köitis.

Lia Arand on sündinud Gruusias ja tema isa on grusiinlane. Ema aga eestlanna. Kui 1992.a. algas Gruusia - Abhaasia sõda, põgenes pere Eestisse. Olles enne ka täiesti otseselt sõjaga kokku puutunud - naine mäletab suurepäraselt, kuidas tuli pikali viskuda, keldrisse või isegi bussi alla varjuda. Mälupilt, kuidas ümberringi vihisesid kuulid, ei taha meelest kaduda...Eestis peatuti esialgu tuttavate pool ja tasapisi hakati jalgu alla saama.

Kamille Saabre isa on egiptlane, ema aga eestlanna. Kuigi ema kasvatas tütart üksi, on tal isaga alati soojad suhted olnud. Isa uues peres Egiptuses on naine alati oodatud külaline. Kamille arvab, et emalt on ta pärinud loomingulisuse ja positiivsuse, isalt aga kartmatuse. Nii teab ta, et elus tuleb võimalikult palju ära proovida ja mängima peab suurte panustega. Lisaks kodu ja pere eest hoolitsemisele jõuab Kamille palju maalida ja on täna kahtlemata hinnatud kunstnik. Juttu ajas Haldi Normet- Saarna. Kuulake 29. aprillil kell 17.05.

Naily Saripova on sündinud Tallinnas läbi ja lõhki tatari peres. Peres, kus oli tähtsal kohal tatari keele rääkimine ja tatari kommete au sees hoidmine. Mõistagi rääkisid ja räägivad kõik pereliikmed ka eesti keelt ja tunnevad end Eesti kultuuriruumis väga hästi. Omalaadseid emotsioone tekitas Nailyle küll käik Venemaale esivanemate kodukülla - seal olid juured ja seal olid inimesed, kes läksid südamesse. Tatarlanna on lõpetanud Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia ning on tänasel päeval edukas pianist.

Anatoli Ljutjuk tuli 70ndatel Eestisse, et hakkata õppima Kunstiinstituudis. Samas oli noormehel ka soov põgeneda siit läände. Õige pea ta siiski sellest plaanist loobus ja asus õppima sisearhitektuuri. Ajapikku sai Anatolist siinsete rahvuskaaslaste juhtfiguur ja Ukraina Kultuurikeskuse looja. Täna on Anatoli keskuse juhataja, samas ka Ukraina Kreekakatoliku Kiriku Koguduse asutaja Tallinnas. Tänu temale on ukrainlaste kultuurielu Eestis aktiivne ja kaasa löövad ka teistest rahvustest huvilised. Anatoli Ljutjukiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna.

Tallinnas elav Marianna Makarova on ühest küljest eesti-vene päritolu, teisalt on tema kauges suguvõsas ka ukrainlasi. Noor naine on kõrgelt haritud ja pädev nii politoloogias, psühholoogias kui sotsioloogias. Täna töötab ta Integratsiooni Sihtasutuses uurimisvaldkonna juhina. Kodust tuli kaasa teadmise, et perekonna kokkuhoidmine, vastutusvõime ja ka iseseisvus on ülimalt väärtuslikud omadused. Marianna abikaasa on venelane, kes samuti räägib väga hästi eesti keelt.

Elvi Nassar on setu. Setud on eestlaste etniline rühm. Seejuures on nad sedavõrd omapärased ja iseseisvad, et nende olemasolu selles sarjas on igati õigustatud. Elvi sündis Ida-Setumaal Tsäältsüvä külas - paigas, mis täna asub teisel pool Eesti-Vene piiri. Eestisse jõudis Elvi 1972.a. pärast Petseri 2. keskkooli 8. klassi lõpetamist. Teda huvitasid kirjandus ja kunst ning tütarlaps otsustas minna Tartu Kunstikooli katsetele. Kooli sissesaamine oli tõeliseks rõõmupäevaks. Hiljem tuli Tartu Ülikool ja ajaloo eriala.

Ryosuke Kurahashi on Eestis elav jaapanlane. Vanemad panid poisi juba maast-madalast muusikat õppima ja see kandis ka vilja. Muusikaõpingutega sidus Ryosuke end ka pärast keskkooli. Ühel ilusal päeval rääkis ta Tokyo Filharmoonia peadirigendile, et sooviks minna välismaale õppima. Shifuru Matsubara soovitas soojalt Eestit, kus polevat veel ükski jaapanlane koorimuusikat õppinud. Vaatamata kõrgetasemelisele muusikaharidusele.