KODUTUNNE

Nii palju on meil häid isasid ja üha rohkem ka noori isasid soovivad oma lastega koos olla. Kui peres pole isa, on nii pojal kui ka tütrel raskem suureks kasvada. Raske on ka emal, kui tal pole lastekasvatamisel tuge. Ometi räägib Taani psühholoog Jesper Juul sellest, et praeguses maailmas poisid oleksid nagu tüliks. Moekas ja klanitud ühiskond ei suuda välja kannatada poiste eluavaldusi, võitleva ja jõulise loomuga tegevusi. Nii on just poistele eriti vaja eeskuju ja kaitset isa poolt, et kasvada tubliks meheks.Miks on peres vaja isa? Miks on tütrele vaja isa armastust ja hoolt? Millised on isa mõju ja ülesanded kodus? Kui lapsel pole bioloogilist isa, kas sotsiaalne või psühholoogiline isa saab aidata lapsel kergemini kasvada? Treenerid, õpetajad, ristiisad ja vanaisad on palju toeks.Oma mõtteid jagavad saates külalistena sotsiaalpsühholoog Jüri Uljas ja tütre isa Allan.

Emaarmastus on nii kallihinnaline väärtus, kuid eestlaste peredes siiski võiks olla seda palju rohkem olemas. Ainult Jumala armastus võib paranda need haavad, mida lapsepõlves ema armastuse puudus või lausa hülgamine on löönud.On peresid, kus suguvõsas on mitmes põlvkonnas armastuse puudus, sest olud on olnud karmid ja lastele pole jätkunud hellust. Meie aga võime oma peres selle mustri muuta, kui õpime paremini armastama Jumala abiga.

Milline on kodune stress ja mis tekitab lähedaste inimeste vahel pingeid?Kuivõrd tulevad oma lapsepõlvest pinged ka täiskasvanu ellu?Häid mõtteid jagab noor abielupaar oma koduste vääriti mõistmiste ja põrkumiste põhjuste kohta. Kuidas nad neid arusaamatusi lahendavad? Kindlasti on vaja rääkida omavahel.Andeks palumine teeb imet ja õhu puhtaks.

Esimeses osas hakkame rääkima kohe armastusest kodus. Oma mõtteid avaldavad peale meie ka pereisa ja väike tüdruk. Armastusel on palju tahke ja vahel on seda ka keeruline ära tunda. Aga ilma armastuseta on raske elada ja ennast peres turvaliselt tunda.Tulge kuulama!

Tsitaate James Dobsoni raamatust "Armastuse pikk meel".Kas armastus peaks olema alandlik või vaimus tugev?Kuidas peaks reageerima, kui abikaasa petab?Järeleandmatu armastuse sisu on vastastikkuse austuse piiri hoidmine.Kui üksteist ei austata, siis ka väiksed arusaamatused soodustavad plahvatust.Teist haavava ja alandava käitumise alla neelamine lõhub suhteid ning hävitab teise inimese eneseaustust.Ainult austavates suhetes saab armastus õitseda.

Halvad või vägivaldsed suhted kodus on vaimne võitlus. See on kahepoolne protsess ja ka naine võib olla verbaalselt vägivaldne. Enamasti on siis ka kommunikatsioon puudulik või üksteisega ei räägita. Kodusel võitlusväljal võivad austus ja teisest inimesest lugupidamine olla kadunud. Väikeste solvangutega sillutatakse tee suurtele arusaamatustele. Kuidas leida väljapääs ja mida teha, et hakata leidma lahendust?

Miks naistel on nii raske mõista, et nende kodus on vägivalda? Miks naine ei tunne seda vägivalda ära?Millised on valearvamused või müüdid vägivalla tekke kohta? Millised inimesed võivad olla vägivaldsed ja millised on sellise käitumise põhjused?Miks eluharjumus või häbi ei lase perele abi otsida? Elatakse edasi, kuigi ka lapsed kannatavad selles peres. Sellest räägimegi selles osas...

Millistes kodudes kasvavad meie lapsed? Kui palju on seal hoolivust, avatust ja armastust?Kui palju ilmset ja kui palju varjatud vägivalda?Kui vanemate elu on täis stressi ja pinget, siis tunnevad seda ka lapsed. Üksteisega suhtlemises võib olla tahtmatut või harjumuspärast julmust, mida tihti on õpitud juba oma vanematelt .Kahjuks on Eestis kodudes suhted keerulised. Kui lapsed kasvavad niisugustes kodudes, harjuvad nad ka ise vägivaldselt käituma. Vägivaldsete suhete tunnustest selles podcastis räägimegi.

Räägime laste vajadustest ja tunnetest, mis võivad soodustada depressiooni teket.Mis on laste depressiooni põhjused ja kuidas vanemad saavad ennetada laste negatiivseid tundeid?Mida peaks peab õpetaja märkama laste puhul, et aidata ennetada laste vaimse tervise muresid?

Depressioonist saab rääkida mitut moodi. Selles saates räägivad kristlastest psühholoogid depressiooni põhjustest, tunnustest ja abist. Depressioon on haigus ja vajab ravi. Inimesel võib olla raske enda depressiooni ära tunda. Siis saavad lähedased märgata ja aidata. Peale meeleolu languse, seletamatu kurbuse või väsimuse võib depressioon tuua kaasa ka agressiivset käitumist nii teiste kui ka enda vastu. Raskused kohanemisel või elu keerulised olukorrad võivad mõjuda väga raskelt. Kas ka kristlastel on depressioonis vaja otsida abi? Kuidas saaksime depressioonis inimest aidata?

Keeruline on olla oma lastele parimad vanemad. Armastus, üksteise mõistmine ja laste suunamine õigele teele võib ebaõnnestuda kasvõi seetõttu, et meil endil on olnud raske lapsepõlv. Kõik lapsed pole kodude peeglid. Kõik käbid ei kuku oma kändude lähedale. Lapsepõlve haavadest on võimalik paraneda, kui me sellega ise tegeleme ja abi otsime. Siis saame olla ka paremad vanemad oma lastele. Ja paremad õpetajad, sest mõistame laste kujunemise teekonda.

Tugevaks armastatud lapsed vajavad selleks vanemate tingimusteta armastust. Alati pole kerge leida õiget tooni lapsega rääkimiseks või probleemide lahendamiseks. Eriti keeruline on murdeealisi toetada neid kasvamise teekonnal. Tänases vestluses räägivad hingehoidja Mari Vahermägi ja psühholoog Tiia Lister oma kogemustest perede nõustamisel.

Inimene on keeruline ja eriline elusolend. Kõik on tähtis - nii keha, hing ja vaim. Igal inimesel on suur intellektuaalne, sotsiaalne ja vaimne väärtus. Eriti oluline meile kõigile väikeses Eestis!Räägime erinevatest vajadustest, ka unevajadustest, toitumisest, koolikeskkonnast, kooliheaolust, turvalisusest. Millised suhtumised ja ootused on lapsevanematel koolile? Kuidas nad toetavad kooli? Mida teha, et koolis oleks nii lapsed kui ka õpetajad rohkem väärtustatud ja nende heaolu oluline?

Viha on eestlase elus keeruline emotsioon. Paljud on vihased ja kurjad, oskamata ise põhjust leida. Ka koolis on palju stressi, millest tuleb viha, kui õpetajad ei oska seda ennetada.Viha näitab piiride rikkumist, halba suhtumist või vägivalda. Neid märke peaks õpetaja oskama ära tunda ja viha ohjata. Mõtleme ja räägime, mida teha, et negatiivsust oleks vähem.

Kool ja õppimine on igapäevane elu nii õpetajale kui ka õpilasele. Elu võiks olla rõõmus, huvitav ja õnnelik. Vahel räägitakse, et õppimine on täita kohustust ja pingutada. Kas koolis on erinevad emotsioonid üldse lubatud? Millised võiksid olla õpetaja emotsioonid, et temal ka oleks koolis hea olla? Sellest räägimegi selles podcastis.

Miks eestlasel on raske naeratada? Kuidas koolis meeldivalt suhelda? Kuidas õpetaja võiks õpilastega oma kommunikatsiooni parandada? Sellest räägimegi.

Koolirõõm aitab õppida ja teeb koolitee kergemaks. Pingutus annab rõõmu sportlasele. Kunstnikule värvid ja looming. Sõbrad ja head suhted loovad meeldiva tunde. Õpetaja on koolirõõmu looja klassis, kui ta ise on rõõmus.

Eneseväärikus kujuneb igal lapsel juba varakult, kui temasse suhtumine on positiivne ja heakskiidetud. Täiskasvanud inimesena või õpetajana töötades on tal siis olemas oma eneseväärikus ja enesekindlus. Kuidas kujuneb ja väljendub inimese eneseväärikus? Millised keerulised olukorrad võivad olla sel teemal koolis, sellest räägimegi.

Kõik meie lapsed on väga väärtuslikud ja erilised, kes vajavad armastust, hoolimist ja mõistmist. Õpetajatel, aga ka lapsevanematel, on paljudel põhjustel raske kuulata, arvestada, õpetada ja toetada just erilisi lapsi. Kaasav haridus on probleemiks eriti õpetajatöös. Tahame jagada teiega oma koolinõustamise tähelepanekuid ja isiklikke kogemusi. Loodame, et neist on abi ja mõtteainet!

Kooli ja lapsevanemate koostöö on keeruline. Vastastikused ootused on kõrged ja üksteisest arusaamine võib olla raske. Õpetajad on enamasti õpetamise tööks ettevalmistatud, aga lapsevanemad mitte. Lapsevanemaks olemine on suur väljakutse paljudele ja kooliga on siis raske suhelda. Eriti siis, kui on halvad mälestused oma kooliajast.Milline on vanema roll lapse kasvamise ajal? Kuidas ületada raskeid olukordi ja avaneda partnerlusele kooliga? Kuidas saaks kool aidata lapsevanemat ja lapsevanemad kooli? Sellest räägimegi.

Õpilased võiksid olla õpetajale teejuhiks igas tunnis, et õpetaja saaks arvestada nende soove ja õpihuvi õpiteekonnal. Samas, kui õpetaja ei ole ise motiveeritud ja vaimustuses oma aine õpetamisest, siis pole lootust, et õpilased tahaksid õppida. Aitaks tagasiside küsimine õpilastelt. Siis saaks luua sobiva õpikeskkonna ja õpilastel tekiks vastutus oma õppimise eest. Tänase kooli tavaline tund tihti ei haara õpilast kaasa, rääkimata eriliste õpilaste teistsugustest vajadustest. Praktilise õppe suurem osakaal, mis toimuks ka koolist väljas, looks õpilastele suurema aktiivsuse ja innustuse.Kuidas tunnitegevusi muuta, et õpilased saaksid olla aktiivsemad ja õppimisest huvitatud? Kui õppimine tekitab halva tunde ja igavuse, siis kannatab nii lapse areng kui ka füüsiline ja vaimne tervis. Tööõpetus ja kehalise tund võiksid olla lisarõõmu pakkuvad tunnid, kus maandatakse ka abstraktse mõtlemisega kogunenud pinged.Kool ja õppimine peaks olema tähendusrikas ning mõtestatud, muidu on seal veedetud aeg raisatud aeg kõigile.

Õpetaja on koolis kõige tähtsam võtmeisik, klassis õpikeskkonna kujundaja. Ta on inimesena oma käitumise ja suhtlemisega vaimse keskkonna looja ka õpilasele. Õpetaja ainsana täiskasvanuna klassis, võiks suuta analüüsida õpilaste õpimotivatsiooni ja nendele õppimiseks sobiva keskkonna olemasolu. Aga kuna õpetaja töötab üksinda, siis pole tal vajalikku tagasisidet, et ta enda suhtlemise viisi näeks ja selle mõju ka õpilasele mõistaks. Õpetaja autonoomsuse karid ja probleemid tulenevad just sellest, et tal pole ei tuge ega ka uue lähenemise oskust - olla dialoogis õpilastega ja nii koos nendega õppida. Siis oleks põhiline aktiivsus, huvi ja vastutus õpilastel - n.ö "õppimise omanikul". Õpetaja põhiline vastutus on pigem oskuslik juhendamine, toetamine ja positiivse tagasiside andmine. Sellisest muutunud õpetajarollist räägimegi.

Miks vajab kool peeglit väljast? Miks on oluline kõrvaltvaataja pilguga uurida kooli nii välise kuvandi, ühiskondliku mõju kui ka näiteks sisemise koolikliima vaatenurgast? Loomulikult on koolisisene eneseanalüüs iseenesest mõistetav ja paljud koolid teevad seda pidevalt. Küsitakse enamasti kitsast tagasisidet õpilastelt, vahel ka lapsevanematelt. Ometi on kooli kui organisatsiooni arenguks vaja ka toetust juhtkonnale ja uusi ideid muutusteks. Ka kooli tugevusi ja toredat eripära ei ole selgelt näha oma tuttavas koolis, sest enamasti puuduvad siis võrdluse võimalused. Seetõttu saavad anda koolile häid ideid ja tagasisidet arengukohtadele kompetentsed spetsialistid, kes multiprofessionaalse meeskonnana on paljudes koolides käinud ja neid analüüsinud.Kriitilise sõbra programmid koolides meie meeskonnaga kestsid viis aastat ja selle aja jooksul kogesime meeskondliku mentorluse positiivseid tulemusi. Millist peeglit vajaks kool ja mida meie selle aja jooksul kogesime ja ise õppisime, sellest räägimegi.

Kelle asi on see, mis toimub koolis? Kes on seotud sellega ja vastutav? Kuivõrd on kooli tegevustesse kaasatud lapsevanemad, kooli teised töötajad ja kogukond laiemas mõttes?On mitmeid koole, kus on harjutud sellega, et tund on püha ja klassis toimuv pole avatud võõrastele. Ja on koole, kus lapsevanemate, külaliste või lihtsalt teiste kolleegide kohalolu ja vaatlus on mitte ainult loomulik, vaid ka kasulik kõigile."Tagasi kooli" või lihtsad külaliste esinemised koolis annavad uusi mõtteid ja äratavad loomingulisust. Kas selline avatud kool on aga heakskiidetud õpetajate või juhtkonna poolt? Sellest räägimegi.

Kui aastasadu on koolis õppimise eesmärgiks olnud eelkõige teadmised, siis tänases ühiskonnas ja muutunud maailmas ei suuda keegi teadmiste omandamise jooksus rajal püsida. Laste võimalused näha maailma kasvõi oma perega koos rännuteedel või erinevate meediakanalite kaudu on ületanud kõik piirid. See paneb kooliinimesi mõtlema, mis on selles muutunud maailmas kooli koht, mõte ja eesmärk. Kas õpetaja suudab luua või edasi anda tema poolt õpetatava aine oluliste teadmiste jaoks süsteemi? Või on tähtis hoopis elu mõtestamine, tähenduste loomine ja noorte jaoks nende karjääri kujundamine? Igal juhul on esmatähtis kõigi laste talentide avastamine ja nende lihvimine "kullateradeks", sisemisteks väärtusteks ja oskusteks maailmas toime tulla. Kuivõrd kool selleks on valmis, sellest räägimegi.

Väga aktuaalseid jõulujutte aastast 2016! Jumala ja inimese armastusest, lähedusest, kingitustest, elust ja ajast, usaldusest ja turvalisusest, toetusest ja koosoldud ajast ka koolis.Kauneid jõule kõigile kuulajatele! :)

Kokkuvõtlik osa õpikeskkondade juttudest, mis jõuab meie taskuhäälingu alguse, "Sõbraliku õppe" 1. osani, millega alustasime seda teekonda. Kool on koht, kus nii õpilased kui ka õpetajad peaksid kasvama ja arenema, nagu seda saavad teha taimed hea aedniku käe all. Rõõmus ja vaimselt toetav keskkond on koht, kus hoolitakse inimesest, tema elust ja ajast, annetest ja soovidest, tänastest muredest ja tuleviku unistustest. Kool võiks olla ka kooliaja lõppemise järel meile eluaegseks õppimise innustajaks ja südamlike mälestuste varamuks kõigile.

Ükski pere ei tahaks lubada oma last käia koolis, kus koolistressi on nii palju, et see kahjustab nende lapse tervist. Kahjuks koolid selliseid uuringuid oma õpikeskkonnast enamasti ei tee. Hommikused kõhuvalud, õhtused peavalud, soovimatus üldse kooli minna on vaid mõned stressiilmingud, mille all võivad kannatada pärast koolipäeva nii õpilased kui ka õpetajad. Millised on ebatervisliku koolikeskkonna tekke põhjused ja selle soovimatud mõjud meie lastele? Kuidas saaks muuta õpikeskkonda tervislikumaks? Sellest räägimegi.

Õpetaja töökoormus ja õpilase õppimise koormus kodus, päevas kontrolltööde arv ja nende hindamise alused. Noore võimalused õppida tegema tööd juba kooliajal. Erivajadustega laste toetamise Põhikooli ja Gümnaasiumi Seadusega ette nähtud kohustused koolile. "Mitte ükski laps ei tohiks jääda maha!" Kas see on koolielus olemasolev inimlik kirjutamata seadus? Kas meie koolis enamasti üldse toimivad seadused, millised neist toetavad ja mis takistavad? Sellest räägimegi.

Millist õpikeskkonda on vaja huvitavaks õppimiseks? Kuivõrd klassis traditsiooniliselt olemasolev ruumikujundus, psühholoogiline avatus ja vaimne vabadus võimaldavad isikupäraselt õppele läheneda? Kui õpilased saavad õppida õues, muuseumis või ettevõttes, kas see teeb nende õppimisrõõmu suuremaks ja tulemused paremaks? Sellest räägimegi täna.

Tundlik teema koolis on eetiline käitumine, õigused ja kohustused, õiglus ja üksteisega arvestamine. Milline on tänane kool ja kuivõrd on seal kõigil osapooltel võimalus sõna sekka öelda nii, et seda ka arvestatakse? Kas õpetaja kutse-eetika aitab lahendada olukordi õiglaselt ka õpilaste jaoks? Sellest täna räägimegi.

Igal koolil on oma vaimsus ja koolikultuur. Oma eriline atmosfäär on mõisakoolidel ja vanadel koolimajadel, kus on lapsi õpetatud aastasadu. Mis või kes on koolis vaimsuse loojateks? Kas traditsioonid, erilised inimesed või kultuuri väärtustavad õppeained? Miks mõned koolid on olnud Eestis kultuurikandjateks aastakümneid? Lapsevanemad valivad oma lastele just need koolid, kui soovivad, et nende lastest kujuneksid haritud ja kultuursed inimesed. Räägime seekord nendel teemadel.

Psühholoogiline õpikeskkond klassis sisaldab paljusid tahke. See on seotud nii igaühe aktiivsuse, positiivse või negatiivse meeleolu, motivatsiooni, vaimse tervise olukorra, emotsionaalse seisundi, aga eelkõige valmisolekuga suhelda, koostööd teha ning õppida. Kõik see käib nii õpilaste kui ka õpetaja kohta. Arutleme, millise psühholoogilise keskkonna peaks õpetaja looma, et kõigil oleks meeldiv ja tulemuslik õppida.

Kui koolis on head suhted õpetajate ja õpilaste vahel, siis on selles koolis kõigil meeldiv olla. Ka kolleegide omavaheline toetus, juhtkonna ja õpetajate meeldiv koostöö, hoolekogu ja lapsevanemate kaasamine koolielu paremaks muutmiseks on hea sotsiaalse keskkonna ilmingud. Tarvitseb vaid ühel "tõrvatilgal" suhteid rikkuda, kui hakkab sotsiaalne keskkond muutuma üha "mürgisemaks", kiusamine saab hoogu ja sellega kaasnev argipäevane pahurus võtab meie-tunde asemel maad. Kuidas siis seda ära hoida?

Selleks, et õppimine õnnestuks ja koos oleks meeldiv olla koolis, on oluline õpetajal ja juhtkonnal märgata erinevaid õpikeskkondi. Nii füüsiline, sotsiaalne, psühholoogiline, tehnoloogiline, vaimne, eetiline, tervist mõjutav ja veel teised õpikeskkondade kihistused mõjutavad alati. Küsimus on vaid, kas positiivselt või kahjustavalt. Võtame need kihistused siis ükshaaval selles seerias ette.

Helge ja positiivne meeleolu klassis annab õppimiseks energiat, lisab pingutusteks jõudu ning innustab üksteist toetama. Kui õpetaja avastab, et murelikkust, pahurust, ülemäärast tõsidust on üleliia, saab ta alati teha nalja, rääkida mõne toreda loo või lasta õpilastel veidi naerda. See puhastab õhku, annab lõõgastust ja puhkust ning aitab edasi õppida rõõmsa innukusega.

Laps ei õpi koolis ainult erinevaid aineid ja ei lahenda õppeülesandeid. Tähtsama eluks vajaliku omandab ta omavahelistes suhetes ja õpetaja eeskuju järgides. Mida õpetab kool inimeseks olemisest ja elus hästi toime tulemisest? Sellest räägimegi.

Kuivõrd mõistetakse koolis hariduse aluseks olevat maailmapilti, - vaadet ja ajastute kontrolli läbinud põhialuseid? Kuivõrd on Eesti tänane vaimne eliit mõjutamas meie tulevikupõlvkondade haridust? Millised on iga aine õppe põhialused ja raudvara? Kas õpetaja peab selle ise välja mõtlema oma aine jaoks või võiks see ka tema jaoks selgelt olemas olla ?

Milliseid tööoskusi peaks kool kujundama, et noor inimene peale kooli lõpetamist tahaks jätkata edasi õppimist või tuleks toime enda valitud tööga? Milliseid muutusi toob nende oskuste osas tulevik?

Igapäevane koolielu kõigile koolis võiks ja peaks olema meeldiv.Tingimusteta sõbralikkus loob aluse headele suhetele ka õpetaja ja laste vahel, siis saab ka rõõmuga õppida ja vältida arusaamatusi.Mis on sõbralikkuse läte ja kuidas seda hoida pingelises koolipäevas?Räägime sellest lähemalt!