45. Annika Mändmaa pereringiga- Veere, päevakene. Leelo Tungla pajatused

Teksti aluseks on Ann Pulleselt Rõngu kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 314 (31)), kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus. Viisi on 1905. a. Rõngu kihelkonnast Pühastest kogunud Peeter Kurg ja noodistanud Bruusi nimeline muusik (EKM ERA, EÜS II 9 (12)). Kulu, kallis aeg. Veere, päike, vett ja puude latvu mööda. Veere sinna, kus on mu vend ja õde. Karjaselaul, kus palutakse päikest veereda õhtusse, karjase – või päikese enda – vendade ja õdede juurde. Laulu võib võtta ka kui loitsu, et päev kiiremini õhtusse jõuaks. Sarnastes lauludes lauldakse veel, et päikesel ei ole aega veereda, tal on palju tegemisi. Päike kammib kuldse kammiga karjalaste päid, kamm aga kukub vette – ka seda võib võtta kui müütilist või poeetilist kujutluspilti pimeduse tulekust. Karjaselaule, mille refräänis kasutatakse sõna õllele või õlle, on kutsutud õlletamisteks. Seda sõna on kasutatud ka laulmise sünonüümina. Annikaga laulavad koos: poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin.