Regilaulu Podcast

Laul on õpitud 1956. a. helisalvestuse järgi, kus seda laulis Muhumaalt Pallasmaa külast pärit Mihkel Pallas. Koguja oli Herbert Tampere (EKM ERA, RKM, Mgn II 11 a). Noormees jälgib neidusid, kes koristavad linapõldu, ja püüab aimata, kellest võiks saada tema tulevane pruut. Seejuures jääb ta aga magama ning kõik tüdrukud jõuavad sel ajal endale juba peigmehed leida, ainult tema jääb ilma. Nii saab ta ainsana järele jäänud musta neiu. Midagi pole parata – tüdruk tuleb puhtaks pesta. Möödujad nöögivad noormeest: vaata aga poissi, pole korralikku hobustki. Noormees jätkab siiski pruudipesu ning saab viimaks endale kena kaasa. Muhu laulutüübis „Must naine” põimuvad mitmed motiivid teistest sarnastest lauludest. Siin leidub näiteks „mere kündmise” motiiv, milles merd kujutatakse põlluna, samuti kosjafantaasiatele omaseid kujutelmi tulevase abikaasa valimisest. Laulu keskne koomika on jämedakoeline ja groteskne: „kõlbmatu” kaasa kirjeldus ning tema pesemine mõjuvad ühtaegu pilkeliselt ja rituaalselt. Kuigi tänapäeva vaates võib sellises kujutluses märgata ka seksistlikke jooni, ei taandu laul naise alandamisele. Samalaadseid laule leidub ka vastupidises variandis, kus pilke objektiks on hoopis noormees, keda kujutatakse musta või hallitanuna. See osutab, et niisugune kujutlus kuulub pigem kosja- ja pulmahuumori valdkonda ning on mõeldud naljana, mitte solvanguna.

Lauluteksti aluseks on Vastseliina kihelkonnast 1894. a. Peeter Saare poolt kogutud tekst (EKM ERA, H I 6, 82/3 (4)). Redigeeris ja murdekeelt toimetas Urmas Kalla. Viisi aluseks on Rõuge kihelkonnas Sika külas elanud Jaan Jakobsoni lauluviis, mille pani 1890. a. kirja Jakob Orav (EKM ERA, EÜS I 112 (5)). Tõusin hommikul üles ja nägin õues kurge kündmas. Tapsin kure ning viisin ta koju emale küpsetada. Ema pani kure vakka, kus temast kasvas kaunis neiu. Neiule tulid kosja kuu, päike ja täht. Kuu ja päikese lükkas neiu tagasi, ent tähe kosjad võttis vastu. Kui täht tahtis neiut kaasa viia, hakkas ema nutma: andsid aega neidu kasvatada, anna nüüd aega ka ehtida. „Tähemõrsja” laulu üks võimalikke algusmotiive jutustab kündvast kurest. Motiivi loogika ei avane otsesõnu, ebaselgeks jääb nii see, miks kurg künnab, kui ka see, kuidas temast saab neiu. Seetõttu saab kõnelda vaid võimalikest tõlgendustest ja oletustest, mille järgi võib kurg olla eufemistlik või metafoorne kujund, osutades kas neiule endale, mõnele teisele müütilisele tegelasele, loomale või üleloomulikule olendile.

Laulutekst on kokku pandud Jaan Kiho poolt. Selle aluseks on Simuna kihelkonnast 1891. a. Julie Sepa kogutud tekst (EKM ERA, H II 11, 965/6 (22)), millele on lisatud nii omaloomingulisi kui traditsioonilisi värsse. Viimased pärinevad Ülo Tedre toimetatud tekstiantoloogiast "Eesti rahvalaulud" (Eesti Raamat 1969–1974). Regiviisi motiividel põhineva laulumeloodia autoriks on Jaan Kiho. Ilm on udune, pime ja külm seepärast, et inimesed on omavahel eri asjade pärast tülli pööranud. Kui Jumalal õnnestuks ilm parandada, paraneks ka maailm ja koos sellega inimesed. Laulud ja lood sellest, kuidas halb ilm ja inimeste headus on omavahel seotud, on tuntud nii meil kui ka mujal. Soome müütide kõrval leidub väga sarnaseid motiive ka maailma lõpu kirjeldustes „Vanema Edda” „Völuspás” ning Snorri Sturlusoni kirja pandud „Nooremas Eddas”, täpsemalt „Gylfaginningis”.

Teksti aluseks on 1896. a. Ambla kihelkonnast Otto Hintzenbergi kogutud tekst, mille laulis Leenu Tiik (EKM ERA, E 40193). Laulu viisilähe ei ole teada. Seda on lauldud viimastel aastakümnetel ka muude sõnadega ja võimalik, et viis on tuletis ühest või mitmest üleskirjutatud või salvestatud viisist (näiteks Kolga-Jaanist Marie Sepalt salvestatud viis 1937. aastast või üks Karl August Hermanni kogus leiduv viis 1875. aastast, EKM ERA, ERA, Pl 48 A1 ja EÜS IV 564 (1260)). Riia sepp tegi mulle kuldse peigmehe. Kullast ja hõbedast mees oli aga külm ja elutu. Kaebasin oma muret vanematele naistele, kes soovitasid mul kuldse peigmehe asemel valida endale mees päris inimeste hulgast. Lihast ja luust mees on soojem. Laul kuldmehest on levinud vaid Ambla kihelkonnas ning kujutab endast laulutüüpide „Kuldnaine” või „Puunaine” teisendit. Enamasti valmistab sepp tehisnaise endale. Tema soov luua ideaalne abikaasa kukub aga läbi, sest tal ei õnnestu anda kaasale hinge. Sarnaseid müüte leidub nii Euroopas kui ka kaugemal, nende üheks taustaks võib olla rituaalsete jumalakujude tegemine. Moraliseeriv õpetus sõltub seejuures alati ajastust ja tõlgendaja taustast.

Laulu aluseks on helisalvestus Helmi Rohtlalt Kadrina kihelkonnast Võhma külast, mille tegi Ruth Mirov 1974. aastal (EKM ERA, KKI, RLH 74:2 (11)). Laul ilmus ka raamatus "Lahemaa vanad laulud", mille koostasid Ruth Mirov, Ingrid Rüütel ja Veljo Tormis (Eesti Raamat 1977). Mõisast määrati mind mereväeteenistusse. Ent ma ei sobi sõduriks – soldatiriided ei istu mulle kuidagi. Sõjaväes pole ka ema, kes minu eest hoolitseks. Pole mul seal matjatki: kui suren, jään merre kalade söögiks.

Ülle Kärner on õppinud lauluteksti oma vanaisa tädi Matroona Rannaste järgi. Teksti kirjutas üles Voldemar Rannaste Setomaal Mihailova (Meremäe) külas 1937. a. Lauluviisi aluseks on salvestus Ülle vanaisa vanavanaemalt Trossi Matr´olt, salvestas Armas Otto Väisänen Seretsova külas 1913. a. (EKM ERA, ERA, Fon 64 d). Tõusin hommikul, rõivastusin ja ehtisin end. Siis läksin metsa ning nägin, et seal kasvas kaer ja õitses hernes. Võtsin ehted kaelast ja hakkasin herneid korjama. Siis tuli kuri varas ja viis mu ehted ära. Läksin nuttes koju. Seal küsis ema, miks ma kurvastan. Miks ma siis ei kurvasta – varas viis kõik mu ehted. Laulutüüpi „Ehted varastatud” on tõlgendatud ka minetatud tüdrukupõlve tagakaebamisena, milles ehted tähistavad nooruslikku muretust või neitsilikkust. Ülle Kärnerile on järellauljaks tema tütar Ilo Paltser.

Viisi aluseks on Kaarma kihelkonnast 1889. a. üles kirjutatud lauluviis (EKM ERA, EÜS IV 237 (330)). Kogujaks David (Tavit) Jakson. Lauluteksti aluseks on samal aastal Johan Kappeli poolt Kaarma kihelkonnas üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H II 18, 607/8 (2)). Ma olin edev ja käbe tüdruk. Külarahvas muudkui imestas: kes on see iludus!? Ema aga kostis vastu: „See on minu tütar. Kes tahab kosja tulla, olgu uhke mees hea hobusega!” Päevad läksid, mina ootasin ikka ainult jõukamat peigmeest. Naabri Liisa sai juba rikkale mehele, minul aga polnud kedagi. Tulgu või mõni vigane, peaasi et mees. Ütlen veel kord: olgu su tuba kas või uhkesti värvitud, mina ei lähe sellisele hirmsale mehele. Kui tuled, kõõritad ja mossitad õues, kui saad tuppa, oled äkiline ja läbematu. Kosjateemalises laulus kõlab ilusa neiu sisekõne: kuigi ta ihkab ideaalset kosilast, võib liiga kaua valides juhtuda, et lõpuks tuleb leppida hoopis kehva peigmehega, keda ta tegelikult ei soovi. Lõpuosa värsid seostuvad ka peiu pilkamisega pulmalauludes. Tammeougu Mari ehk Mari Lepik laulab koos Sõrve laulurühmaga Ammuker. Ammukeris laulavad veel Tammeougu Auli Parrest, Tammeniidi Elve Lepik, Maie Väljaäär, Ainika Jakobson, Jõe Laura Naagel, Lepigu Merike Sepp ja Uustlu Luule Rajaver.

Laulu aluseks on salvestus, millel laulab Viiu Kallas Hanila kihelkonnast Kinksi külast 1968. a. Salvestasid Ingrid Rüütel ja Ottilie Kõiva (EKM ERA, RKM, Mgn II 1473 e). Janukustutuseks, töövaeva leevendamiseks ja pühadeks kulub head õlut alati. Seepärast ei hakata õlut pruulima alles siis, kui eelmine laar on otsakorral. Hoolikas õllepruulija teeb seda tööd järjepidevalt ja mõtleb kesvamärja valmistamisele juba siis, kui oder pole veel mahagi külvatud. Laulu on lauldud ka pulmalauluna ja oma talu jõukuse kiituseks. Toomas Kõrvits laulab koos oma poja Mihkliga.

Laulu teksti on üles kirjutanud Karl Viljak ja Gustav Vilberg Joosep Kilströmilt Kuusalu kihelkonnast Pedaspää külast 1911. a. (EKM ERA, EÜS VIII 1766/9 (152)). Viis on pärit samasisulisest laulust, mille salvestas Rudolf Põldmäe Kuusalu kihelkonnas 1937. a. Toona olid lauljateks Triinu Ungers, Anna Matvei ja Leena Kröönvalk (ERA, Fon 506 c). Noormees laulab: nägin neide sirgumas ja hakkasin salaja hobust poputama. Kosutasin teda hea söögiga, ilma et vanemad oleksid sellest midagi teadnud. Kui täkk oli kosunud, lasin ta rautada ja sõitsin Kõrvele kosja. Talu värav, aed ega kaev ei teinud minu tulekust välja. Astusin tuppa ja püüdsin juttu teha, vastust aga ei saanud ning peretütar ei tulnud mulle. Kui sõitsin koju tagasi, tuli mulle vastu vanamees, kes soovitas hobust natuke rohkem ehtida – pane hobusele siidist tekk ja ehi kabjad karraga. Kui ma nüüd sellise uhke hobusega neiu õuele sõitsin, võttis talu mind hästi vastu, perevanemad tervitasid mind ja nende kaunis tütar tuli mulle naiseks. Leanne Barbole laulab järgi Marion Selgall.

Laulu teksti ja viisi on üles kirjutanud Karl Viljak ja Gustav Vilberg Mari Nelbergilt Kuusalu kihelkonnast Kolga-Aabla külast 1911. a. (EKM ERA, EÜS VIII 1864/5 (98) ja 2518 (93)). Salme-neiu magab mäe peal, kus kasvavad lilled. Teda tuleb äratama vend, kes räägib, et tal käisid kodus uhked kosilased – kuu, päike ja täht. Neiu vastab, et ta ei lähe kuule ega päikesele naiseks – need tulevad ja lähevad, kuidas kunagi. „Ma lähen tähele,” ütleb neiu. Täht astub tuppa kaetud laua taha, ent keeldub söömast enne, kui talle tõotatud Salme pole tuppa toodud. Taevaste kosilaste laul on tuntud väga paljudes variantides, ka meie naaberrahvastel. Mõnikord võib aimata, et ka neiu, keda tullakse kosima, on taevane müütiline tegelane – päikese- või ilmatütar, eha või koit. Nii võib selles, ühes kauneimas lembelaulus, näha müüti taevastest pulmadest. See sümboliseerib kõiksuse taasloomist, millesse mahub ka aastaringi lõputu tiirlemine. Marion Selgalliga laulab koos Astrid Uus.

Aluseks on Kadri Katsanilt Kodavere kihelkonnast üles kirjutatud laul, mille kogusid August Liiv ja Johannes Raja 1905. a. (EKM ERA, EÜS II 442 (180) ja EKM ERA, EÜS II 275 (1)). Veere, päikene, oma õe ja venna juurde. Seal hoitakse sind hellasti peopesal, pannakse kullast ja hõbedast voodisse pehmete patjade ja siidiriiete peale puhkama.

Teksti aluseks on kaks laulu Sangaste kihelkonnast, millest ühe on kogunud Alfred Mõttus ja Jaan Sossi 1911. a. Lauljateks Eva Emers ja Lotta Anderson (EKM ERA, EÜS VI 336/7 (22)). Teise lauluteksti kogus Elmar Päss 1925. a. Tagula külast, lauljaks Kaarli Villa (EKM ERA, E 56038 (69)). Viisi aluseks on kadrilaul, mille on 1909. a. Sangaste kihelkonnast kogunud August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus (EKM ERA, EÜS VI 208 (82)). Kadrid tulid kaugelt, märga, rasket ja keerulist teed mööda. Ega kadrid niisama laula ja tantsi, kadrid laulavad andide pärast. Pere ait ja kelder on erinevat liha täis, oldagu head ja antagu kadrisantidele – ikka selleks, et jaguks head õnne ja kordaminekuid. Kadrisandilaulud on rituaalsed laulud, mida esitavad talust tallu käivad nö. sandid. Kadrisantide erinevaid tegevusi saatvaid laulumotiive on palju ja neid tuntakse kogu Eestis.

Päikeseloitsu salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist 1981. a. Vastseliina kihelkonnas Erna Ojapervelt (EKM ERA, Mgn II 3504 (23)). Mitmed pärimuse esitajad õppisid loitsu ära, see levis nii suuliselt kui kirjalikult, sai armastatud lastelauluks ja võeti omaks ka Setomaal. Päike, tule välja, küpsetan sulle kukli, panen muna sisse. Otsisin, otsisin oraga, sõelusin sõelaga ja nõelusin nõelaga. Päike tuli välja kuldsest keldrist, hõbeliua põhja alt. Panin päikese kotti. Kotis oli auk ja päike pääses välja. Sai ilus ilm, läksin karjaga koju. Päikeseloitsuga meelitati päikest pilve tagant välja, eriti karjas olles. Loitsus nimetatud sõela ja mitmesuguseid teravaid esemeid kasutati tihti ennustamiste ja muude maagiliste rituaalide juures. Rahvaluulekoguja Victor Stein on 1873. a. Jakob Hurdale kirjutanud, et selliseid loitsusõnu kasutati Vastseliina kindluse lähedal Hinniala külas asuval Päevapööramise mäel toimunud iidsetel ohvritalitustel.

Teksti aluseks on Mari Lepalt Häädemeeste kihelkonnast Treimani külast 1909. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS VI 474 (63)), kogujateks Eduard Juhanson ja Artur Martin. Viisi aluseks on samasisulise laulu meloodia, mille kogus Audru kihelkonnast Karl Ruut (EKM ERA, EÜS V 1409 (1)). Kuku, käokene, karjastele ja töötegijaile. Kui kägu mulle kukuks, ostaksin talle kolm paari kingi: puust, luust ja kirjatud (mustriga). Puust kingad puude toomiseks, luust lustimiseks ja kirjatud kingad kirikus käimiseks. Tuntud muinasjutu järgi on kägu ema poolt tapetud ja perele söögiks keedetud tütarlaps. Jutus sai tüdruku vend või õde aga toimunust aru ja sidus õe luud – või väikese sõrme – räti sisse. Sealt sirgus kägu, kes sellest ajast saadik kukub kõigile lohutust. Kukub ka oma õnnetut lugu. Mõnikord lubatakse lauludes käole head-paremat, et ta oma kukkumisega ikka head ennustaks.

Lauluteksti aluseks on Viru-Nigula kihelkonnast 1878. a. Hans Krickmanni poolt kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 1, 26 (33)), mida on täiendanud ja toimetanud Ahto Kaasik. Viisi algallikas ei ole teada. Sellise meloodiaga lauldi sama laulu 1980. aastate lõpus Ahto sõpruskonnas. Meie õuel on meri, mille keskel on saar. Saare kaldal on kaev ja selle peal on sammas. Samba otsas on sõel, mille põhjas on mõõk. Mõõga teral on aga kägu, kelle süles on laps. Lapse rinnal on sõjameeste luudest tehtud sõlg. Ahellaulu vormis "Meri õue all" müütilise sisuga värsside algset tähendust me tõenäoliselt enam teada ei saa, laulutüüp on selleks küllalt vana. Sõel, sõlg, sambad ja mõõk võivad sümboliseerida erinevaid taevakehi ja tähtkujusid. Selliseid sümboleid on tuntud nii eesti kui muu maailma rahvaastronoomias. Ahtoga laulavad koos: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul.

Teksti aluseks on Ann Pulleselt Rõngu kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 314 (31)), kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus. Viisi on 1905. a. Rõngu kihelkonnast Pühastest kogunud Peeter Kurg ja noodistanud Bruusi nimeline muusik (EKM ERA, EÜS II 9 (12)). Kulu, kallis aeg. Veere, päike, vett ja puude latvu mööda. Veere sinna, kus on mu vend ja õde. Karjaselaul, kus palutakse päikest veereda õhtusse, karjase – või päikese enda – vendade ja õdede juurde. Laulu võib võtta ka kui loitsu, et päev kiiremini õhtusse jõuaks. Sarnastes lauludes lauldakse veel, et päikesel ei ole aega veereda, tal on palju tegemisi. Päike kammib kuldse kammiga karjalaste päid, kamm aga kukub vette – ka seda võib võtta kui müütilist või poeetilist kujutluspilti pimeduse tulekust. Karjaselaule, mille refräänis kasutatakse sõna õllele või õlle, on kutsutud õlletamisteks. Seda sõna on kasutatud ka laulmise sünonüümina. Annikaga laulavad koos: poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin.

Viisi aluseks on Rõuge kihelkonnast 1910. a. üles kirjutatud lauluviis (EKM ERA, EÜS VII 12 (120)). Kogujaks Jaan Gutves. Lauluteksti aluseks on sama koguja poolt Rõuge kihelkonnas 1909. a. Ann Kadolt üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 32 (52)). Vene mees raius kuuse- ja männipalke, ehitas kauni elumaja, saunakese. Ehitas selle kuu, päikese ja tähtede veerde. Läks siis vee äärde ja nägi, et sealt kõndisid mööda muu maa uhked härrad. "Kelle tore ja rikas linn see on?" imestasid härrad. – "See pole kellegi Riia linn, see on sandi saunakene, vaese mehe varjualune! Minge vaadake ja ostke siidi, sõrmuseid, piibupitse ja muid kaupu! Sõitke sisse, siidi-, soola- ja kalalaevad!" Laulutüüp "Imelik maja" räägib kellestki, kes valmistab oma eluaseme ilma äärele. Ehitist, mis on nagu kindlus, imetlevad kõrgest soost teekäijad. Nii nagu siin, järgneb paljudes teisteski "Imeliku maja" või "Neiu linna" lauluvariantides peente kaupade pakkumise episood. Samasuguseid värsse kohtab ka laulumängudes, näiteks "Linnamängus".

Laul koosneb kahest episoodist. Esimese teksti aluseks on Hindrek Pahlbergi poolt 1895. a. Harju-Jaani kihelkonnast kogutud värsid Abram Tammelt (EKM ERA, E 15593 (73)) ja Jaan Lepalt (EKM ERA, E 15685/7 (190)). Teise teksti kogus samal aastal Karl Voldemar Rosenstrauch Koeru kihelkonnast (EKM ERA, H III 17, 380 (43)). Viisi aluseks on Anette Karu laulu lindistus Harju-Jaani kihelkonnast 1957. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 158 d), koguja Rudolf Põldmäe. Üks kiitleb: "Ma olin neist kõigist tugevam, sest mind on tehtud terasest ja raudnaeltest. Kümme meest tulid kallale – keegi ei saanud jagu. Kümnes oli kõige tugevam, nahutasin teda sellegipoolest tublisti – tema sai kõva koosa, minul läks vaid väike varvas natuke veriseks." Teine vastab: "Mis te niisama hooplete, vaadake, kui vähe on teid ja kui palju meid. Tulge aga kallale kui julgete, jõletud paksuninalised memmepojad!" Külapoiste hooplemisi, mis kõrvutavad omi ja võõraid kutte, leidub küllap igas maailmanurgas. Säärased groteskini paisutatud huumoriküllased kelkivad laulud ei ole enamasti loodud tüli kiskumise eesmärgil. Pigem on see rituaalset laadi isaste uhkeldamine, mida võib kohata ka muude liikide juures. Selliste laulude juures on tähtsaim sõnaseadmisoskus, mitte lauljate endi füüsilised omadused.

Laulu sõnad seadis kokku Õie Sarv Setomaalt üles kirjutatud tekstidest. Viis on Setomaal üldtuntud, sellega lauldakse mitmeid erinevaid laulutekste. Külvasin maha ube ja herneid. Seemned ohkasid ja ütlesid: "Ei näe me päikest, oleme mulla ja liiva all, peame siin mitu päeva konutama. Aga ärme muretse, ega me koor kuiva." Tuli vana Peko metsa äärest, vibutas oma tammepuust keppi ja läks taevasse vihmapilvele rääkima: "Pilved ja vihm, mu vennad-õed, uba ja hernes kaebavad!" Seepeale hakkas sadama vihma ja oad-herned hakkasid tublisti kasvama. Oast-hernest sai uhke kosilane, kes võttis endale tubli naise, oma emale hella minia.

Laulu teksti pani kokku Kärt Johanson Lõuna-Eestist üles kirjutatud "Lind lohutamas" laulutüübi variantidest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla. Viis on pärit samasisulisest laulust, mille Urvaste kihelkonnast pärit keeleteadlane Hella Keem oli 1937. a. Kanepi kihelkonnas murdekeelt kogudes õppinud Ann Ismaelilt (1862–1940). Salvestamise korraldas Ottilie Kõiva 1966. a. Eesti Raadio stuudios rahvamuusika antoloogia ettevalmistamise käigus. (Eesti rahvamuusika antoloogia, 2016 [1970], nr 66. https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/066-Lind-lohutamas) Nutsin, vaeseke, marjaaias. Sinna lendas linnuke ja päris, miks ma kurvastan. Ei kurvasta ma ehete ega kauniste rõivaste pärast, nutan taga oma lapsepõlve vanematekodus. Nüüd, mehekodus, on kõik teisiti. Lapsepõlvekoju jäid mu pikad juuksed ja kaunid rohelised karjamaad. Meile, õdedele, kooti koos kõik vööd ja seelikud, niievarb ja suga muudkui nägid vaeva. Kärdiga laulavad koos tütred Kärt, Mirt ja Liidia.

Laul on õpitud Natalia (Nati) Tarkuse ja Mikitamäe leelokoori Helmine järgi Vaike Sarve koostatud albumilt "Helmine" (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1999). Lauluteksti täiendas Lauri Sommer Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstide eeskujul. Jõekene-järvekene, kallis kalarannakene, su ääres on mõnus ja ilus elada. Järves on kuldseid kalu, hõbesaba-hauge ja kuldluid-lutsukesi. Kui tuleb ilus kevad, jõuab kalapüügi aeg. Võtsin nooda nurga pealt, sajasilmsed võrgud seinalt ja läksin kala püüdma. Kaasa läks kala kaema: talle tuuakse tuurakalu tule peale ja eluskala katlasse. Neid suuri kalu soomustest puhastades ja pakse kalu lõhestades kulub sõrmest hõbesõrmus – kuldne vits. Nati Tarkus, kelle eestlaulmise järgi on siinne laul õpitud, mäletas, et nõnda laulsid noored neiud. Selliseid laule laulnud ka mehed, nii töö- kui peolauluna, ajaviiteks. Ilus elu kalajärve ääres ning tänulikkus hea saagi üle kõnetab ju kõiki järveranna elanikke.

Laul on õpitud salvestuselt, mille kogusid Kihnus 1975. a. Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel ja Olav Kiis ning millel laulsid Olga Sutt, Tatjana Vidrik, Marta Pull ja Leida Mätas (EKM ERA, RKM, Mgn II 2723 f). Laul sellest, kuidas videvikul pärast tööaega kõlab hääl kõige vägevamalt ja kaunimalt. Õhtune niiskus annab ka reaalse akustilise efekti. Kui päike enam ei kuivata ja maale langeb kaste, kannab niiskus häält hästi edasi – just nagu siin ja teistes taolistes regilauludes öeldud. Lauljate hääl tundub nii võimas, et ainuüksi laulu kõla teeb ära töö, milleks muidu oleks vaja hulga häid noori mehi.

Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast Risanda Kravtsovilt 1969. a. salvestatud laulud (EKM ERA, RKM, Mgn II 1608 c, 1608 e ja 1547 c), kogujateks Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Hilja Kokamägi. Eelkõige põhjarannikul Kuusalu kandis tuntud mänguline regilaul, kus noormees kutsub neidu enda juurde videvikku veetma, neiu aga toob ikka ja jälle põhjuseid, miks ta tulla ei saa. Laul ongi nagu omamoodi flirt, kus noormees ja neiu esitavad otsekui kokkulepitud kahekõne. Neiu ei saa tulla noormehe juurde, sest erinevad koduloomad häälitsevad ja neiule tundub, et just tema pärast. Noormees aga rahustab, et keegi neist ei tee neiust välja, nad häälitsevad hoopis teistel põhjustel. Et lõpuks oleks äraütlemine noormehele selge, käib neiu välja trumbi – ma ei tule, sest teie elamine on must, kole ja hirmuäratav.

Lauluteksti aluseks on 1840. aastatel Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) kogutud tekst Kadrina kihelkonnast (EKM ERA, E 63138). Viisi aluseks on Kadrina kihelkonnast Elisabet Varilt 1970. a. salvestatud laul "Minu peig on pilliseppa" (EKM ERA, RKM, Mgn II 1843 c), koguja Mall Hiiemäe. Laul kaugel viibivast kaasast on tõenäoliselt mõeldud eelkõige lähikondlastele. Naine ei pöördu siin mitte oma kaasa poole, vaid nende poole, kes teda kuulevad - et nad mõistaksid tema saatust ja üksiolemist. Mees on läbi tormi ja vihma jõudnud kuhugi kaugele, nõnda et temast pole nädalaid ega suisa kuid kuuldagi. Naine soovib talle parimat – saatku tuul tal terviseid ja tarka meelt. Eemal viibivat meest saadab edu kõigis ettevõtmistes seal kaugel. Siiski kahetseb naine, et ta ei saa olla oma kaasa käeulatuses ega magada tema juures. Igatsev naine soovib: "Jumal magagu sinu juures!" Sarnaselt sõnastud soovi kohtab mitmetes kultuurides, selles peitub lootus, et eemalviibiv kaasa jääb truuks sellele, kes teda tagasi ootab. Laulus väljendatud mõtted ja soovid on ühised paljudele abielunaistele, kelle mehed on kaugel tööl.

Laulu aluseks on 1972. aastal Setomaal Jaan Sarve ja Kristi Salve kogutud laul vendade Nikolai ja Jaan Johannes Jallai esituses (EKM ERA, RKM, Mgn II 2298 k). Salvestus ilmus ka Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999). Istusin ilma äärel ning vaatasin kuu servalt – meie vennal oli nii pikk ja tihe rukis, et ei kana nokk ega sea kärss ei mahtunud vahele. Kui ta kodust minema hakkas, pani suure tengelpunga põue ja virutas rahakoti tõlda. Mündid jooksid mööda teeääri ja raha rattarööbastes. Nagu lüürilistes lauludes tavapärane, on selles rikkusest kõnelevas laulus kokku saanud mitme erineva regilaulu motiivid. Nõnda liidetud vormelid ja mõtted moodustavad täiesti uue loo. Neiust, kes müütilises laulus istub ilma äärel ja ootab väljalunastamist või kosimist, saab juhuslik vaatleja. Voorimeeste kiitlemisest, et nende eest teenivad raha vankrirattad, saab muhe jõukusega uhkeldamine – vaat, kus meil on ikka kõik hästi!

Laul on üles kirjutatud Väike-Maarja kihelkonna laulikult Peeter Tiitsmannilt 1910. a. (EKM ERA, EÜS VII 1855/7 (43) ja EÜS VII 2165 (178)). Kogujad Karl Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna. Pidu ja muusika käivad käsikäes – nii nagu praegu, nõnda ka muiste. Pidude juurde on läbi ajaloo ikka kuulunud õlu ja pillimees, peo nael. Pillimees on kõigi lahkete võõrustajate tähelepanu keskpunktis, ilma temata oleks lõbu hulga vähem. Niikaua, kuni kõrtsilistel raha jätkub, makstakse kinni pillimehe joogid. Omal ajal oli see ka kõrtsimuusiku ainus tasu. Seetõttu on tavaline, et kõrtsipillimeeste laulud rääkisid sellest, kuidas pillimäng ei too perele leiba lauale. Laulu minategelases on aga veel piisavalt nooruslikku uljust, et laulda, kuidas ta kiirelt aiva jooke kõhtu kallab – teeb õllele palavat, kütab õllekapale kasuka ja teeb humalale uue kuue. Siiski vaatab minategelasest joogisõber purjutajatele viltu - näe, kübar on peas, aga mõistust selle all mitte. Ehk on laul ka omamoodi õpetussõnaks teistele pillimängijatele.

Lauluteksti seadis Tõstamaa, Jõelähtme ja Järva-Jaani kihelkonna arhiivitekstidest kokku Oliver Kõrre (EKM ERA, EÜS X 2030 (273), EÜS VII 1573 (82), E 24925 (10) ja E 26267 (2)). Viisi aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Jakob Parkase lauldud laul "Hiiut-tiiut tieda mööda" (EKM ERA, KKI, RLH 60:20 (5)), kogujad Ruth Mirov ja Helgi Kihno 1960. a. Külalaulud alkoholi pruukimisest on tihti eneseiroonilised. Eks kõrtsikülastajate hulgas on alati inimesi, keda heas mõttes peo hingeks peetakse, aga ka neid, kellega purjus peaga asju pigem ei aeta. Õigel peol ei puudu kunagi muusika. Ka rahvaluulekogujad on kirjeldanud situatsioone, kus kõrtsihoones ööbijail ei olnud võimalik magada, kuna kõrtsirahvas laulis valju häälega katkematult öö läbi. Jääb küsimuseks, kas pidevalt lauldes – muuhulgas kaunis pikki laule – on võimalik samal ajal nõnda palju juua, kui lauludes kõneldakse. Kõrtsilaulude peamine funktsioon on kindlasti meelelahutus. Ja mis oleks eestlasele parim meelelahutus kui enda pahede üle muigamine? "Viltu" laulus korratakse paljude värsside lõpus üht ja sama sõna. Seda lihtsat võtet, millega saab värsilõpud kokku kõlama panna, peetakse üheks sammuks üleminekul algriimilt lõppriimi kasutamisele.

Viisi aluseks on Setomaalt Ton´a külast pärit Anne Vabarna laul, mille salvestamist 1936. a. Riigi Ringhäälingus korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl 25 A3). Teksti aluseks on lisaks salvestusele Joosep Hurda poolt Setomaalt Vilo külast üleskirjutatud laul, mille laulis Anni, Semmeli naine (EKM ERA, H II 4, 449/50 (187b)). Äiu-kussu lapseke, väikene. Kussu, lapseke, suuremaks, päevakese jagu pikemaks. Kallis tilluke tütreke, mu väike lagleke, mis ma saan tibukese hoidmise eest? Saan unetud ööd. Saan aga ka tubli nõeluja, abiks emale, jalavarjude siduja, abiks isale. Kasva, lapsekene, karjuseks, karjavitsa hoidjaks! Sind, sülelast hällitades ja kasvamist oodates uinun ma isegi. Kui sa saad suureks, hakkad minu ees minema, minu eest kõike tegema. Aga seni tuleb mul ise ees minna ja tööd ära teha, sest mu väikesed on veel hällis. Ma ei saa öösel magada ega lõuna ajal pikutada, sest sa nutad palju. Kulla tütreke, jää nüüd ometigi magama! Eesti vanemad hällilaulud, nagu seegi, järgivad sageli vibuhälli kiigutamise rütmi. Säärastes hällides, mis riputati teibaga laetalade või palkide vahele, on lapsi unele suigutatud läbi aastasadade. Ka praegusel ajal lauldakse sarnase arhailise viisiga hällilaule, ehkki vibuhällid vahetusid aegupidi jalashällidega ja need omakorda vooditega. Setomaal kasutatud uinutussõnad "ts´uu" ja "ljuu" on samuti üsna arhailised ja kasutusel mitmetes keeltes. Ka sakslased on kasutanud sõna "lullen" kiigutamise tähenduses, inglased "lulla-by" – hällilaul, ladina keeles tähendab "lallare" uinutama. Sama universaalne on paljudes keeltes häälitsus "ts´uu", ütleme ka praegu rahustades tihti "tšš" või "psst". Neid häälitsusi kasutatakse hällilauludes lapse tähelepanu püüdmiseks ja rahustamiseks, lisades sõnades iga vanema ootusi – et lapsest kasvaks tubli töötegija ja abiline.

Eestlaulja Kairi Leivo õppis laulu oma vanatädilt Olga Ohtlalt ja Õie Sarvelt, kes omakorda õppis laulu oma vanaemalt Matrjona Suuverelt. Ketra, vokk, siidi ja vasklõnga, üle tee metsatukka ja sealt söödile, kus tärkab rohi ning harunevad heinad. Peigmees ütles männikust, kaasa sõnas kadastikust: "Koju, koju, noor neiu, kodus on ema suremas ja isa heidab hinge!" Neiu vastab: "Oskan iseenese tarkusestki toimseid ja labaseid kirju kududa. Koon keeruliste kirjadega mustreid, siia maale sinised, teisele maale toimseid ja Venemaale punaseid.” Voki või kedervarre (värtna) laulu on lauldud ketrustel ajaviiteks. Setumaal tuntakse ka selliste laulusõnadega ketramise mängu, mis on põimunud rõika- või naerikitkumise mänguga. Mängu algussõnades laulavad rõigaste või naeriste valvajad neidsamu kedervarre sõnu. Osa mängijatest on naerid. Naerivargad tulevad naereid varastama ja saavadki need ühel või teisel moel kätte. Tavaline on see, et „naerid“ hoiavad üksteisest kinni ja takistavad „kitkujaid“. Laulusõnade tõlgendamiseks näib hästi sobivat mänguvariant, kus kaks rõigaste valvajat ja eestlauljat imiteerivad lõnga ketramist. Osa mängijaid on rõikad. Ketrajad jäävad peale ketruslaulu magama. Seepeale saabub kaks noormeest ning äratavad nad oma küsimustega: "Mis te siin magate, näidake meile teed Riiga!" Järgneb lühike improviseeritud dialoog, kus poisid püüavad ketrajaid eksitada või rõikapõllust eemale meelitada. Ketrajad juhatavad noormehed Riia teele, manitsedes siiski, et nad ei läheks sealt, kus on rõikapõld. Noormehed lähevad aga otse rõikaid varastama. Kui kuritöö on saanud ilmsiks, ehitatakse lauldes rõikapõllule ümber mängijatest aed. Seepeale kordub mäng uuesti kuni kõik rõikad on nopitud.

Sõnade aluseks on Peeter Ruubel-Kõrnitse poolt Halliste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, H II 22, 200/3 (89)). Viisi aluseks on Karksi kihelkonnast pärit Mai Mölderilt 1961. a. salvestatud laul "Mine üle, vihmakene" (EKM ERA, RKM, Mgn. II 587 g), kogujad Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel. "Kalaneitsi" on üks kummalisemaid laule eesti müütiliste laulude varamus. Tütarlaps näeb und. Ei olegi selge, kas uni jätkub ka ärkvel olles või kõneldakse unest mõistu. Unes, millele neiu otsib külanaistelt tähendust, näeb ta suurt puud, mille juurte ja okste vahelt voolab jõgi ning jões ujub kala. Seejärel palub neiu venda, et see kala kinni püüaks. Viimane püüabki kinni ning toob koju. Kui kala aga lahti hakatakse lõikama, ilmuvad kalast nähtavale ehted ja rõivad. Kala, kes on ühtlasi naisterahvas, ehete ja riiete kandja, ütleb, et ta ei ole tulnud maailma söömiseks. Ta on tulnud inimeseks, maailma ilu pidama. Kalaneitsi müüdil on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Baltimaades ja kaugemalgi on sarnaseid lugusid libakaladest, kes peale muutumisrituaali jäävad inimesteks. Soomlased tunnevad Vellamo neiu püüdmist, mis on oma sisult kaunis sarnane, ehkki soome legendides põgeneb kalaneitsi tagasi merre. Samuti ei ilmu soome müütide kaleneitsi kala seest, vaid ongi pool-kala. Sarnast müüti, kus neiu rõivad ja ehted ilmuvad nähtavale vendade püütud hirve nahka nülgides, leiame Skandinaavias. Võibolla on aga tegu kosmoloogilise müüdiga, kus iga sümboli taga võib leida tähenduse tähistaevast? Või on tegu pelgalt kosjafantaasiaga.

Laulu aluseks on Kihnu saarel salvestatud laulud, millest ühe laulis 1959. aastal Lemsi külas Anna Köster, kogujaks Ottilie Kõiva (EKM ERA, RKM, Mgn II 269 b). Teise laulu salvestasid Ottilie Kõiva ja Lilia Briedis samal aastal Rootsikülas Olga Lamendilt (EKM ERA, RKM, Mgn II 272 f). Laste hällilauludes on uni tihti personifitseeritud müütiline tegelane, keda palutakse või kästakse tuppa tulla ja laps uinutada. Mõnikord võib unelaulude tekst olla ka segu paljudest erinevatest lauludest, mis ainult kaudselt on seotud magamise või puhkamisega. Unelaule pikalt lauldes võidi anda vaba voli improvisatsioonile. Laulu sisu ei olnud nii tähtis kui selle eesmärk - rahustada uinujat, hoida lapse tähelepanu niikaua, kuni ta magama jääb.

Laulu seadis kokku Leanne Barbo, võttes aluseks kaks Kuusalu kihelkonnast kogutud laulu, millest ühe kirjutasid 1911. a. Mai Kravtsovilt üles Karl Viljak ja Gustav Vilberg (EKM ERA, EÜS VIII 2172/3 (460)) ja teise salvestasid Salme Hirrendilt Ruth Mirov, Loreida Raudsep ja Helgi Kihno 1960. a. (EKM ERA, KKI, RLH 60:16 (3)). Rannarahvas teab, et torm tuleb niikuinii. Keegi ei tea, millal võib tuul paisuma või meri tormama hakata. Kui aga oma sugulased on merel, loodetakse, et torm tuleb siiski millalgi hiljem. Alles siis on luba tuulel tulla ja sajul sadada, kui kallid on kõik kodus tagasi.

Aluseks on Peetri kihelkonnast pärit laul, mille teksti ja viisi kogusid 1911. a. Peeter Penna ja Voldemar Rosenstrauch abielupaari Ann ja Toomas Volki käest (EKM ERA, EÜS VIII 488 (41) ja 594/5 (114)). Teekäigul võib laulda mitmel põhjusel. Laulmine lühendab teekonda ja peletab väsimust, hääl on ka hoiatuseks metsloomadele, kes ei soovi kõndijate teele sattuda. Laulu kaja ühendab lauljat ümbritsevaga, aitab suhestuda teeäärse metsaga ning sellega, mis tema sees. On öeldud ka, et pikka teed tuleb nautida - siis pole muid kohustusi kui üks, mille sa jätsid selja taha ja teine, mis on alles kaugel teekonna lõpus. Kõik orjad, peretütred, härjad, kes käisid siin enne meid, kõndisid oma rada tuimalt. Meie aga rõkkame, nii et mets kajab.

Teksti aluseks on Arnold Friedrich Johann Knüpfferi poolt 19. sajandi alul Kadrina kihelkonnast kogutud laul (EKM ERA, EKÜ, F 232 a1, 159/60 (134)). Laulu viis on pärit samuti Kadrina kihelkonnast, selle kogusid Voldemar Rosenstrauch ja Karl Viljak 1913. aastal Leenu Ahlbergilt (EKM ERA, EÜS X 2529 (61)). Koos laulmine tekitab tunde, nagu oleksime sugulased, vennad ja õed. See on seesama tunne, mida laulukoorid laulupeol tunnevad - ühtelaulmine ja ühesolemine. Võib ju mõelda ka laiemalt - kui mitmed erinevad seltskonnad laulavad samu laule, mida teame meiegi, siis tunneme ka nende teiste suhtes teatud hingesugulust. Ja veelgi laiemalt - võibolla on see sama tunne, mida me nimetame rahvustundeks, kõneldes sama keelt ja elades samas inforuumis?

Laulusõnade aluseks on M. Lepa poolt Sangaste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H III 10, 572/3 (4)). Viisi aluseks on Hargla kihelkonnast Liis Peltserilt 1935. a. salvestatud pulmalaul (EKM ERA, ERA, Fon 439 a), koguja Herbert Tampere. Pulmalaulikud, olgu pruudi- või peigmehepoolsed, laulsid pulmades kindlaid tegevusi ja rituaale saatvaid ning kirjeldavaid laule. Rituaalsete laulude hulka kuulusid ka noorpaari kiitmised ja laitmised. Tihti arenes pruudi- ja peigmehepoolsete laulikute vahel dialoog, kus haarati teineteise värssidest kinni ning keerati nende mõte pahupidi - püüti vastulauljaid sõnaosavusega üle trumbata. Üks säärane kiitmise ja laitmise aeg oli siis, kui pulmarahvas jõudis koos pruudiga peigmehe majja, pruudi uude koju.

Lauluteksti seadis Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstidest kokku Urmas Kalla. Viisi aluseks on Johannes Raudsepa Räpina kihelkonnast kogutud lauluviis, mille ta saatis Karl August Hermannile 1888. a. (EKM ERA, EÜS IV 634 (1414)). Laul "Venna otsija" kannab endas mitut tähendustasandit, nagu ka müüdid või muinasjutud. Esimene neist on lihtne argine narratiiv - vend läks tööle, uppus ära või viidi sõtta, omaksed läksid venda otsima ja said ta kätte. See, mida tahetakse "päriselt" öelda, milliseid sümbolid ja arusaamad on jutustuse taga, võib ajastute lõikes muutuda. Me ei pruugi müütilist teksti samamoodi mõista nagu sadakond või rohkem aastat tagasi elanud inimesed. Mõned sümbolid ja tähendused on ajastute lõikes universaalsed, teised vaid aimatavad ning suur osa jääb paratamatult siiski selgusetuks. Vesi on tihti müütiliseks piiriks elus ja eluta maailma vahel. Vesi võib olla ka müütiline surnute maailm, kus käib peaaegu samasugune elu nagu siinilmas. Täies ehtes vend, kes on selili vees, võib olla hukkunu. Vanamees, kes reedab venna asukoha, võib olla abivaim või tark - või ka lihtsalt juhatav märk. Sõlge kasutati aga ennustusvahendina või "teise ilmaga" suhtlemiseks. Siin laulus pakutakse sõlge kadunud vennale, et ta saaks sellega end vee pealt päästa ja maale sõuda. On selge, et laul on tugevalt mütoloogilise alatooniga. Selle "lahtikodeerimine" on aga iga kuulaja ja laulja enese teha - üheselt võetavat seletust laulule pakkuda ei saa.

Lauluteksti aluseks on kaks vadja laulu, millest ühe kirjutas üles Karl August Engelbrekt Ahlqvist aastatel 1854–1855 Ingerimaal Kattila lähedalt Peen-Rudja külast (Pien Rudd’a/Pieni-Rutja) Anna Ivanovnalt (SKVR IV3 4654) ning teise kogus Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877. aastal anonüümselt lauljalt Ingerimaal Kattila lähedalt Mati külast (Mati-čylä/Mattija) (SKVR IV3 4680). Lähteenkorva kirjutas koos sõnadega üles ka laulu viisi, millest lähtub siinne esitus. Mati külast pärit laulja teadis Lähteenkorvale öelda, et seda laulu lauldi suvistepühal. Oma küla kauniduse kiitmine, vahel ka naaberküladega võrdlemine, on läbi aegade olnud üks tähtsatest lauluteemadest paljudel pidudel ja kooskäimistel. Ka kiigel lauldi ja kiideti oma küla ja oma küla inimesi. Selline lauluga kiitmine annab tugeva identiteeditunde, aitab hinnata oma kodupaiga ilu. “Minu küla, minu elupaik on maailma kõige ilusam, see on ehitatud väga hea koha peale. Küla üks serv ulatub mere ning teine päikesetõusu poole. Küla all on järv ja nurmel on pähklimets. Külas on allikas, kust voolab magusat vett. Kalad koevad suisa kaevus, latikad lauda palkides ja havid aiateivastes.”

Teksti aluseks on 1986. aastal IV Seto Leelopäeval Jaan ja Vaike Sarve salvestatud laul Igor Tõnuristi ja ansambli Leegajus esituses (EKM ERA, RKM, Mgn ER 49 (10)). Viisi aluseks on 1992. a. VI Seto Leelopäeval Värska leelokoori Kuldatsäuk lauldud laul, mille salvestasid Anatoli Garšnek ja Hillar Peets (EKM ERA, RKM, Mgn ER 78 (3)). Mõlemad salvestused ilmusid Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999). Ma olin öö läbi üleval, väljas hakkas juba valgeks minema. Põletasin ära terve kubu peergusid ja teise kubu tõrvapirde. Tõrvapird hakkas pakuga tõrelema, ühed mustad olid nad aga mõlemad. Nägin siis päikest tõusmas, aovalgust saabumas. Teisest talust tuli tõrvast suitsu, mujalt taludest musta suitsu. Minu kodu suits oli aga kuldne ja hõbedane. Talvisel perioodil tubaseid töid tehes ei olnud tihti öösitigi puhkamiseks aega, kõik tuli ära teha enne, kui uued kevadised tegemised peale tulid. Kui öötööd olid pirruvalgel lõpetatud, ootasid päikesetõusul juba päevatööd. Suitsutarest lahkudes pandi ahi küdema. Võibolla oli laul inspireeritud sellest, et niiske haoga reheahju kütmist alustades tulebki tulest esmalt läbipaistmatut musta suitsu. Kui kuumus on ahjus juba üleval, põlevad puugaasid puhtamalt ja ka suits on seetõttu hele ja läbipaistev, hagudega küttes veidi kollakaski. Seega võib aimata, et laulja talu on teistest tublim, nende ahi on kütte pandud palju varem kui teistes taludes, järelikult mindi ka varem välja tööle. Samu motiive sisaldavad laulud räägivad tihti ka kullassepa ja ehtetöödest. Ka ehtesepa talust tõusev suits on regilauludes kuldne ja hõbedane.

Laulu teksti panid kokku Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste Suure-Jaani kihelkonnast üleskirjutatud sarnastest regilauludest. Viisi aluseks on Suure-Jaanist pärit lauliku Liisa Kümmeli kaks sama laulu esitust, millest ühe salvestas Herbert Tampere 1961. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 518 a) ning teise Ingrid Rüütel 1963. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 879 a). Laulutüüp "Arg kosilane" räägib arglikust noormehest, kes piilub eemal mängivaid neidusid. Noormees on piisavalt vana, et mõelda naisevõtmise peale. Kuidas aga noort naisterahvast võluda, teda kõnetada, seda noormees ei tea. Nii fantaseeribki poiss sellest, kuidas ta püüab tütarlapsi nagu jahiloomi - paelad, püssid ja lõksud ju saavad alati metslooma kätte. Kas jääb aga püüdmine ainult fantaasiaks või proovib noormees ka mõnd muud meetodit, jääb saladuseks. Neidusid ta kätte ei saa. Seejärel läheb noormees koju ja kurdab oma muret vanemaile. Isa-ema trööstivad ja õpetavad poega, et ega siis pruuti jahilooma kombel püüta. On selge, et taolised laulud ei põhine tõestisündinud juhtumitel, ehkki selliseid seiku võib elus ette tulla küll. Pigem julgustatakse lauluga noori mehi oma tulevasele mehepõlvele vastu astuma ja mitte häbenema oma saamatust kosimisel või pruudi valikul.

Laul on õpitud 1949. a. helisalvestuse järgi, kus seda laulis Anne Vabarna kooriga. Kogujad Richard Viidalepp ja KKI rahvaluule-ekspeditsioon (EKM ERA, KKI, RLH 49:4 (7)). Laulame hilja õhtul, õhtuvilul veeretame viise. Ennäe seda õnneõhtut, vaat kui tuleb jälle hoolehommik! Õhtu kutsus meil kõik lapsed kokku, hommik on aga nagu võõrasema - ajab hoole peale. Õhtuaeg on ilus ja lahe. Naised, te noorekesed, linikpead linnukesed, olete kui ilusad õunad, seisate siin ühes kobaras koos kui sibulakimp.

Laulusõnade aluseks on tekst, mille saatis Jakob Hurdale 1897. a. rahvaluulekoguja Mihkel Lemmerkänd (EKM ERA, H II 58, 363 (1)). Ta oli J. Hurdale saadetud tekstid maha kirjutanud varem ilmunud Kolga-Jaani regilaulude väljaandest "Vana Kannel II” ja esitas need Sõrvest E. W. käest üleskirjutatud laulude pähe. Teksti toimetas sõrve-pärasemaks Mari Lepik, kes kasutas peale M. Lemmerkännu Hurdale saadetud teksti ka värsse Kihelkonna kihelkonnast Tiiu Pihlerilt 1898. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad August Niemi ja Nikolai Kann ning Pöide kihelkonnast 1892. a. üleskirjutatud tekstist, kogujad Johann Keerig ja Jakob Ilves (EKM ERA, H II 66, 375/7 (309) ja 35, 326/7 (188)). Lauluviis salvestati Marie Martinfeldilt Jämaja kihelkonnast 1960. a. Koguja Herbert Tampere (EKM ERA, RKM, Mgn II 344 b). Laulu on nimetatud parastuseks pilkavale piigale. Neiul käis mitmeid kosilasi, ent kõik need kosjad lükati tagasi. Viimaks saabus tulevane peigmees. Nüüd, pulmades või pulmade eel, maalivad lauljad neiu tulevasest elust hirmuäratava pildi: tulevases mehekodus peab pruut üleval pidama nii joomaraha kerjava joodikust mehe kui ka kogu majapidamise. Põllul härmas härgadega savist maad kündes näivad pruudile tavalised naisterahva toimetamised üsna tühised. Laulu võib tõlgendada mitut moodi ning selle tähendus sõltub kindlasti kontekstist ja esitajatest. Järellauljad on Triin Kilgas ja Ainika Jakobson

Teksti aluseks on kolm sarnaste motiividega laulu, millest esimese kirjutas 1890. a. Väike-Maarja kihelkonnas üles Johannes (Johann) Reise (EKM ERA, H II 11, 770/1 (58)), teise kogusid Karuse kihelkonnas 1845. a. Jaan ja Juhan Jaanson (EKM ERA, H II 33, 117/20 (80)). Kolmanda salvestas Herbert Tampere 1962. a. Kristjan Kiviloolt Kuusalu kihelkonnast (EKM ERA, RKM, Mgn II 734 a). Kristjan Kiviloo laulu salvestusest on võetud ka siinse laulu viis. Ajal, kui suur osa Eestist kuulus Venemaa Keisririigi koosseisu, viidi siit sõjaväkke kümneid tuhandeid nekruteid. Teenistusaeg oli väga pikk (aastatel 1793-1831 isegi kuni 25 aastat). Et sõjategevus oli toona aktiivne, jõudis siiski neist soldatitest elusalt tagasi koju ainult väikene osa. Sõjaväekohustust kardeti. Siin laulus viiakse tulevane soldat kaunil kevadel ilma omaste teadmata nekrutiks. Värvatu ootab oma saatust ja palub linde, et need viiksid kodustele karmi teate: "Teie omane viiakse siit sõtta. Tagasipöördumist loota ei ole. Ehkki isa ja ema ootasid, et minust tuleb midagi muud, sündisin ma mõõgamärkidega peos. Ma olen saatuse poolt sõtta määratud, minust saab uhke soldat." Järellaulja on Liidia Mägi

Teksti aluseks on "Kure eidelt" Lüganuse kihelkonnast 1890. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H II 3, 650 (263)), koguja Hindrik (Heinrich) Prants. Viisi aluseks on Liisi Rikka laulu lindistus Lüganuse kihelkonnast 1962. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 744 c), koguja Herbert Tampere. Mu vend hankis omale uhked riided ja hea hobuse ning läks siis Soome sõdima. Soomes päriti temalt: "Kaua sa, mees, oma hobust valvad?" "Valvan seni kuni pea otsas," vastanud vend. "Kui mul pea otsast lüüakse ja tapetakse, on ka hobune omapäi." Ühel päeval karja vaatama minnes leidis ema hobuse omapäi hulkumas ning sai kohe aru, mis oli juhtunud – tema ainus poeg oli saanud sõjas surma. Järellaulja on Sulev Salm

Laulu teksti pani kokku Lauri Õunapuu Karula ja Urvaste kihelkonnast üles kirjutatud mardilauludest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla. Lauluviisi aluseks on Marie Nutilt Rõuge kihelkonnast 1957. a. Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva poolt salvestatud mardilaul (EKM ERA, RKM, Mgn II 106 a) ning Karula kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud mardilaulu viis (EKM ERA, EÜS VI 203 (43)). Viimase kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus. Mardisandilaulud on rituaalsed laulud, mida laulavad esivanemate hingi kehastavad ja talust tallu käivad nö. sandid. Mardilaule tuntakse kogu Eestis. Nende laulude alged on vast sama vanad kui põlluharimine ja karjapidamine ise. Ehkki kultuur ümberringi on palju muutunud, lauldakse endiselt kummalisest paigast, kust mardid tulevad, palutakse sisselaskmist ja tule süütamist. Tuuakse põllule ja karjale jätku. Palutakse ka ande – ohvrit edenemise ja õnne tagamiseks. Järellauljad on Kaido Kama, Laas Õunapuu, Agu Trolla ja Uku Freiberg

Aluseks on J. M. Riste poolt Haljala kihelkonnas 1894. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, E 11626/7) ja Kuusalu kihelkonnast 1905. a. Anna-Leena Mikiverilt üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS II 537/8 (40)), kogujad Peeter Penna ja Karl Luud. Laul neidude laulmisest, mis on nii võimas, et kostab koguni mõisameeste kõrvu. Mõelda vaid, keegi laulab nende metsas! Mõisamehed plaanivad ilutegijaid tüdrukuid minna vägisi endale tooma, kasvõi võrkudega kinni püüdma. Aga ega neidu vägisi koju tuua ei saa, teda tuleb meelitada teisiti.

Aluseks on Setumaalt pärit Anna Kõivu laul, mille salvestas 1922. a. vaharullile soome folklorist ja muusikateadlane Armas Otto Väisänen (SKSÄ A 514/21). Mida lõoke laulab või linnuke vidistab? Ta laulab lähenevast sõjast. Kuhu me end peidame kui isegi kivid ei paku enam varju? Meid püütakse kinni ja viiakse võitlema. Vaenuaeg on karm ja sõjatee raske kõigile ühtmoodi.

Laulutekst on kokku pandud Anne Türnpu poolt eri kihelkondade sarnastest lauludest, viis põhineb regiviisi motiividel. "Mehetapja" on läänemeresoome laulutraditsioonis tuntud ballaadilik verine mõrvalugu naisest, kes tapab oma kaaslase. Me ei saa teada, kas tapetu oli abikaasa või lihtsalt ehaline. Samuti ei saa me iial enam teada, millisel põhjusel mees tapeti või kas selleks üldse oli selget põhjust. Ehk olid osapoolte ootused suhtele erinevad? Hommikul, kui noori tullakse äratama, avastatakse kuritöö. Mai, üritades kõigepealt kuritööd salata, otsustab siiski põgeneda. Pagedes palub ta metsapuid, et need teda varjaksid. Puud aga kardavad enda pärast ega luba põgenejat varjata. Viimaks palub Mai varju merelt. Merel ei ole midagi selle vastu. Mai uputab end merre. Järellaulja on Tuuli Maarja Põldma

Lauluteksti aluseks on Gustav Johannes Treumanni 1874. ja 1876 a. Risti ja Harju-Madise kihelkonnast kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 4, 591 (7) ja H I 4, 171 (29)). Viisi on 1909. a. Karula kihelkonnast Väheru moonatare juures olevalt neljalt naiselt üles kirjutanud August Kiiss (EKM ERA, EÜS VI 196 (7)). Laul räägib uhketest ja tugevatest meestest, kes on kui kõvad sirged puud - ei paindu tuules ega murdu tormis. Sääraseid mehi ei võta isegi katk.

Laulu aluseks on Matthias Johann Eiseni poolt eri kihelkondade lauludest kokku seatud ja hiljem Ülo Tedre toimetatud tekst. Viisi on laulnud Jüri Veissmann Kadrina kihelkonnast, selle panid kirja Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1913. a. (EKM ERA, EÜS X 2535 (82)) Laul suurest härjast ja tema tapmisest on tõenäoliselt üks vanematest regilauludest. See on ühtviisi tuntud nii Soome ja Karjala kui Eesti aladel. Suure härja laulu on püütud tõlgendada nii rituaalse, kosmilise kui ka kalendrilauluna, tuues paralleeliks nii soomlaste kekri-pidustusi kui ka araabiamaade müütilisi härg-jumalusi. Laulus jutustatud müüt seostub ka Suure vankri tähtkujuga, kus võib aimata vankrit, mida veavad härg ning tema paariline - hunt. Järellauljad on: Tiit Saare, Kalmer Kaasiku, Jaan Sarv, Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste

Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Miina Lamboti ja Anna Paalbergi laul, mille mille salvestamist Tallinnas Riigi Ringhäälingus 1938. a. Korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl. 86 B1). Eesti pulmades olid pea iga tegevuse juures väga tähtsal kohal laulud, mida esitasid tavaliselt traditsioonilised pulmalaulikud ehk kaasitajad. Laul pruudi lahkumisel oma vanematekodust on üks osa eesti pulmatraditsioonis lauldavatest lauludest. Laulik pöördub pruudi poole ning kirjeldab tema tundeid ja räägib sellest, kuidas noorik jätab selja taha kõik oma senise elu ja lahkub oma uude koju.