51. Marion Selgall ja Astrid Uus- Tähemõrsja. Merle Karusoo pajatused

Laulu teksti ja viisi on üles kirjutanud Karl Viljak ja Gustav Vilberg Mari Nelbergilt Kuusalu kihelkonnast Kolga-Aabla külast 1911. a. (EKM ERA, EÜS VIII 1864/5 (98) ja 2518 (93)). Salme-neiu magab mäe peal, kus kasvavad lilled. Teda tuleb äratama vend, kes räägib, et tal käisid kodus uhked kosilased – kuu, päike ja täht. Neiu vastab, et ta ei lähe kuule ega päikesele naiseks – need tulevad ja lähevad, kuidas kunagi. „Ma lähen tähele,” ütleb neiu. Täht astub tuppa kaetud laua taha, ent keeldub söömast enne, kui talle tõotatud Salme pole tuppa toodud. Taevaste kosilaste laul on tuntud väga paljudes variantides, ka meie naaberrahvastel. Mõnikord võib aimata, et ka neiu, keda tullakse kosima, on taevane müütiline tegelane – päikese- või ilmatütar, eha või koit. Nii võib selles, ühes kauneimas lembelaulus, näha müüti taevastest pulmadest. See sümboliseerib kõiksuse taasloomist, millesse mahub ka aastaringi lõputu tiirlemine. Marion Selgalliga laulab koos Astrid Uus.