Eesti kodudes on mõõdetud ehmatavalt kõrgeid radoonitasemeid

Inimese suurim kiirgusallikas ei asu tuumajaamas ega peitu Tšornobõli pärandis, vaid võib märkamatult koguneda tema enda koju. «Kukkuvas õunas» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli kiirguskaitse teaduri Siiri Saluperega radoonist – maapõuest pärinevast radioaktiivsest gaasist, mis suurendab pikaajalisel sissehingamisel kopsuvähi riski. Saates selgub, miks kuulub Eesti Euroopa radooniohtlikumate piirkondade hulka ning kuidas võivad ühe ja sama krundi eri otstes olla täiesti erinevad tingimused. Eriti suur on oht suitsetajatele, sest tubakasuitsu peenosakestele kinnituvad radooni radioaktiivsed laguproduktid kanduvad sügavale kopsudesse. Salupere selgitab, miks ei piisa radoonikaardist ja iga kodu tuleb eraldi mõõta. Ka riskialast väljaspool võib mõnes majas olla ohtlikult palju radooni, samal ajal kui korralikult ehitatud hoone püsib kõrge riskiga piirkonnas turvaline. Juttu tuleb passiivsetest detektoritest, ventilatsioonist, põrandapragude tihendamisest ja radoonitõkkest. Mõõtmine maksab tavaliselt alla saja euro, kuid kestab vähemalt kaks kuud. Eesti elamute radooni kiigustaseme mediaan on umbes 60 bekrelli kuupmeetri kohta, seaduslik viitetase aga 300. Mõnes uuritud kodus mõõdeti koguni 1000–3000 bekrelli. Need pole abstraktsed arvud, vaid märguanne, et venitamise asemel tuleb oma tervise kaitsmiseks kohe tegutseda. Lisaks uuritakse, kuidas eemaldatakse Põhja-Eesti põhjaveest raadiumi, kas graniidist töötasapind võib kiirata ning kui palju on Eestis alles Tšornobõli tseesiumi. Saate praktiline järeldus on lihtne: oma tegelikku kiirgusriski vähendab inimene kõige tõhusamalt kodu radoonitaset mõõtes ja sellest teadlikuks saades.