Kukkuv õun

Saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga Eesti ühest erakordsemast kosmoseprojektist – süvakosmosesse mõeldud OPIC-kaamerast, mille ülesanne võib olla pildistada objekte, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt või isegi teistest tähesüsteemidest. Juttu tuleb sellest, miks kosmoses ei saa kasutada tavalisi mobiiltelefonide kaameraid, kuidas radiatsioon ja vaakum muudavad elektroonika ehitamise keeruliseks ning miks peab kosmosekaamera suutma teha pilte ülilühikese säriajaga. Pajusalu kirjeldab ka missiooni, kus Eesti kaamera saadetakse koos Euroopa ja Jaapani sondidega ootama komeeti või muud väikekeha Maa–Päikese Lagrange’i punkti lähistele. Saates avatakse ka Eesti kosmosetehnoloogia vähem tuntud ajalugu – Tõravere teadlaste roll Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides ning tänapäevane Eesti osalus rahvusvahelistes süvakosmose missioonides. Arutelu jõuab lõpuks suurte küsimusteni: kust pärineb aine, millest tekkis elu Maal, ja miks võivad kõige kaugemad komeedid olla justkui ajakapslid Päikesesüsteemi sünnist.

Saates arutavad saatejuht Marek Strandberg ja Eesti Panga ökonomist ning majandusteadlane Peeter Luikmel küsimusi, mis puudutavad korraga nii raha tekkimist, rohepööret, energiajulgeolekut kui ka geopoliitikat. Miks kerkivad Eestisse järjest miljardiprojektid, mille taga võib olla rohkem võitlust maa, vee ja õiguste kui reaalse raha pärast? Kas tuleviku energiasüsteemis peab hoopis inimene õppima tarbima siis, kui tuul puhub ja päike paistab? Ning miks võib rohepööre vähendada sõltuvust Vene naftast, kuid kasvatada sõltuvust Hiina tehnoloogiast? Saates räägitakse vesinikust, metanoolist, juhitavast elektritarbimisest, negatiivsetest elektrihindadest ja sellest, kuidas raha tekib tegelikult alles kokkulepete, õiguste ja pikaajaliste garantiide kaudu. Jutuks tuleb ka Hans-Werner Sinni «roheparadoks», mille järgi võivad fossiilkütuste piirangud hoopis kiirendada nende põletamist mujal maailmas. Lisaks puudutatakse Jevonsi paradoksi, Euroopa võimalikku «rohelist kapseldumist», Hiina strateegilist tõusu ning küsimust, kas kliimapoliitika tegelik eesmärk pole mitte ainult emissioonide vähendamine, vaid ka autokraatlike naftariikide mõju kärpimine. See on saade sellest, kuidas energia, raha ja geopoliitika kujundavad üheaegselt nii Eesti tulevikku kui kogu maailma võimalikku arengut.

Seekordses saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop ja Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Marjak loomataudide, zoonooside ja tulevaste pandeemiate üle. Fookuses on sigade Aafrika katk, mis pole Eestist kadunud, vaid liigub praegu madalseisus pärast jahihooaja lõppu. Viltrop selgitab, et Eestis levib viirus peamiselt metssealt farmi, mitte farmist farmi nagu Rumeenias, kus väikepidamiste rohkus soodustab nakkuste levikut. Juttu tuleb ka sellest, miks seakatku vastu tõhusa vaktsiini loomine on teaduslikult väga keeruline. Marjak kirjeldab, kuidas viiruste pidev muteerumine võimaldab neil vahel liikuda loomalt inimesele ning miks inimtegevus – metsade raadamine, põllumajanduse laienemine ja kontakt metsloomadega – suurendab uute zoonootiliste haiguste tekke riski. Arutatakse ka WHO mõistet „X-viirus“, mis tähistab veel tundmatut võimalikku tulevast pandeemiatekitajat. Saate teises pooles räägitakse linnugripist, bioohutusest ja sellest, milline võiks olla tuleviku «turvaline» seafarm. Kõlama jääb mõte, et loomataudidega võitlemine tähendab üha kallimaid kaitsemeetmeid, kuid ilma nendeta pole võimalik tagada ei toidujulgeolekut ega ohutut toitu.

Saates räägib Tartu Ülikooli geneetilise epidemioloogia professor Tiin Laisk täpselt sellst, mida Henry Higgins «Mu veetlevas leedis» küsis Elisa Doolottle asjus. Nimelt naiste tervis ongi sedavõrd teistsuune kui meeste oma. Tuleb välja, et naised vajaksid omaette ravimeid, aga neid lihtsalt pole. Seda muidgi, kui jätame rasestumisvastased prepaaadid välja. Naisi ei ole eri põhjustel kaastaud piisavalt ka ravimiuuringutesse. Triin Laisk on saanud riigi teaduspreemia just naiste tervise geneetiliste uuringute eest ja peamiselt töö eest, milles ta alustas naiste kaaridistamist. Laisk selgitab, miks naiste organism ei ole lihtsalt «väiksem mees», kuidas hormoonide kõikumised mõjutavad haigusriske, ravimite toimet ja isegi vaimset tervist ning miks paljud ravimid pole naiste peal piisavalt läbi uuritud. Saates avatakse ka kiiresti arenevaid teadusvaldkondi nagu epigeneetika, eksposoomika ja genoomne epidemioloogia. Kuuleb, miks ainult genoomi järjestamisest ei piisanud vähi väljaravimiseks, mida tegelikult tähendavad polügeensed haigused ning kuidas tehisaru võiks aidata geneetilisi andmeid mõtestada. Saates arutatakse ka linnaruumi, keskkonnamürkide, liikumise ja tervisekäitumise seoseid ning seda, miks tervis ei sõltu ainult inimese enda valikutest. Saate lõpus räägib Triin Laisk oma uuest Euroopa Teadusnõukogu projektist, mille eesmärk on mõista, miks mõned naised reageerivad hormonaalsetele muutustele väga raskete sümptomitega, teised aga peaaegu mitte.

Kas tuuleenergia päästab kliima – või seab ohtu nähtamatu maailma meie peade kohal? Saates viib Marek Strandberg kuulaja seekord taeva alla, kus ristuvad inimeste energiaplaanid ja lindude iidsed rändeteed. Külas on Leho Luigujõgi, kes selgitab, miks tuulepargi asukoht ei ole pelgalt kaartide ja kilomeetrite küsimus, vaid keeruline kompromiss looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vahel. Kuigi Eesti õhuruum ei ole ornitoloogidele enam tundmatu, peituvad kriitilised erinevused detailides: paarikümne kilomeetri sees võivad lindude lennukoridorid ja toitumisalad muutuda kardinaalselt. Samal ajal suruvad inimkesksed piirangud tuulikud üha enam metsadesse – just sinna, kus elavad kõige tundlikumad liigid. Räägime sellest, kuidas kotkad keerutavad“end tõusvates õhuvooludes otse ohu suunas, miks öised rändurid eksivad tuulikute punaste tulede tõttu ning kas nutikad lahendused võiksid päästa tuhandeid elusid. Arutleme ka selle üle, miks ühiskondlik vastuseis on kasvanud ning kas tuulikud peaksid tegelikult olema inimestele lähemal, mitte kaugemal. See on saade valikutest: kuhu ehitada, keda kaitsta ja kui palju oleme valmis loodusega arvestama.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Tartu Ülikooli professor Tuul Sepp ja loomaökoloog Jeffrey Gabrillet Eesti merelindude uurimise, keskkonnareostuse ja teaduse populariseerimise üle. Jeffrey Gabrillet on 2026. aasta presidendi noore teadlase preemia laureaat ja ta jõudis Eestisse rahvusvahelise koostöö kaudu ning on nüüdseks loonud ka oma uurimisrühma, keskendudes merelindude ökoloogiale ja reostuse mõjudele. Saates rõhutatakse Eesti ainulaadset, üle 50 aasta kestnud merelindude andmestikku, mis võimaldab uurida nii lindude vananemist kui ka keskkonnamõjusid. Erilist tähelepanu pööratakse reostusele – raskmetallidele, ravimijääkidele ja pestitsiididele –, mille mõju lindude tervisele ja järglastele on alles osaliselt mõistetud. Katsed näitavad, et isegi realistlikel tasemetel reostus võib mõjutada poegade arengut ja vanemlikku käitumist. Arutletakse ka merelindude arvukuse muutuste üle: globaalne langus vastandub Matsalu koloonia kasvule, mis näitab sobivate elupaikade kriitilist tähtsust. Saade käsitleb ka kliimamuutuse mõju, näiteks tormide sagenemist ja pesitsuse ebaõnnestumist. Oluline teema on teaduse viimine avalikkuseni – läbi raamatute, koomiksite ja mängude. Sepp rõhutab, et looduse mõistmine algab lapsepõlves ning aitab kujundada keskkonnateadlikumat ühiskonda. Saade seob teaduse, keskkonna ja inimese vastutuse üheks tervikuks.

Saates "Kukkuv õun" arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Kati Orru ja Sten Hanssoni 2026. aasta riikliku teaduspreemia pälvinud uurimuse «Haavatavus hädaolukordades» teemadel. Saate keskne sõnum on, et konkreetsete isikute haavatavus hädaolukorras ei ole püsiv omadus, vaid sõltub konkreetsest kriisist ja olukorrast. Uurijad pakuvad välja sündmusekeskse lähenemise: oluline pole niivõrd see, kes inimene on, vaid millisesse olukorda ta satub. Seda võrreldakse triaažiga, mida kasutatakse kriiside planeerimisel, mitte otseses päästetöös. Arvestada tuleb, et riik suudab suurõnnetuses aidata vaid piiratud hulka inimesi. Saates käsitletakse ka kriiside kaskaadset mõju: ühe teenuse katkemine (nt elekter) toob kaasa laiemad häired kogu ühiskonnas. Oluline roll on kommunikatsioonil – info võib jääda saamata, olla arusaamatu või mitte viia tegutsemiseni. Rõhutatakse, et kriisivalmidus ei ole ainult riigi ülesanne. Vastutus lasub ka inimestel, kogukondadel ja ettevõtetel. Oluline on nii varude olemasolu kui ka toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Saade toob esile vajaduse mitmekanalise teavituse, kogukondliku koostöö ja praktilise kriisiõppe järele, et tugevdada ühiskonna vastupidavust.

«Kukkuv õun» keskendub seekord ühele tänapäeva teravamale küsimusele: kuidas eristada teaduspõhist meditsiini libaravist ja toime tulla tervishoidu uduga üle ujutava digimaailmaga. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemanda Eglit Eskeni ja Tartu Ülikooli arstitudengi Karl Sten Kõrgmaaga, kes mõlemad on Maailma Terviseorganisatsioon noordelegaadid. Vestlus lähtub Maailma Tervisepäev teemast «koos teaduspõhise tervise eest» ning uurib, miks inimesed pöörduvad ebateaduse poole, kuidas levib väärinfo ja millist rolli mängivad selles sotsiaalmeedia algoritmid ning tehisaru. Arutletakse ka olukordade üle, kus patsiendid tulevad vastuvõtule koos ChatGPT-ga, ning selgitatakse, miks kriitiline mõtlemine ja baasteadmised on terviseotsuste tegemisel hädavajalikud. Saates käsitletakse vaktsineerimisega seotud müüte, HPV ja tuberkuloosi vaktsiini olulisust ning tuuakse praktilisi näiteid libaravi mõjudest igapäevases meditsiinitöös. Eraldi tähelepanu pööratakse tervisehariduse puudujääkidele koolides ja sellele, kuidas noori paremini toetada. Külalised pakuvad ka lihtsa tööriista terviseinfo hindamiseks ning rõhutavad, et teaduspõhine lähenemine ei ole ainult arstide, vaid iga inimese vastutus.

"Kukkuva õuna" saates räägib Helle Metslang talle 2026. antud riikliku teaduspreemia taustast ning avab eesti keele uurimise suuri teemasid alates uuest mahukast grammatikast kuni keele muutumise ja püsimiseni. Juttu tuleb grammatika uuest etapist, eriti suulise keele käsitlusest: kõnekatkestused, ümbertegemised, sõnad *nagu*, *vist* ja *ma arvan* ei ole pelgad parasiidid, vaid tähenduslikud pehmendajad. Arutletakse ka tehisaru üle: masinteksti on raske ära tunda, kuid tehisaru võib olla kasulik abiline näiteks vanade sõnaraamatute, gooti kirja ja keeleandmestiku töötlemisel. Saates vaadeldakse eesti grammatika ajaloolist kujunemist, sealhulgas saksa keele tugevat mõju: ühendverbid, analüütilised väljendid ja mitmed konstruktsioonid kandsid kaua saksapärast kõrge prestiižiga malli. Samas selgitatakse, kuidas eestlaste eesti keel kujunes lõpuks omapärasemaks. Tähtsal kohal on ka nõukogude aeg, mil keeletoimetajad ja õpetlased aitasid hoida eesti keele kvaliteeti ning kaitsesid seda vene mõjude eest. Kõne all on ka inglise keele mõju, noorte keele tegelik pilt ja eestikeelse hariduse tähtsus: keele kestmise alus on see, et lapsed omandavad eesti keele põlvkonnalt põlvkonnale ning saavad selles ka mõelda ja õppida. Lõpuosas kõneldakse regivärsist kui suulisest mäluvormist: selle kaheksasilbiline rütm, parallelism ja kordused aitasid maailmapilti, tähendusi ja keelt põlvest põlve edasi kanda. Saatejuhid on Indrek Ojamets ja Marek Strandberg.

Saatejuht Marek Strandberg ja AS Cybernetica vanemteadur Jan Villemson arutavad, kuhu liigub tehisaru (TA) ning mida see tähendab Eestile, haridusele ja tööle. Villemson nendib, et USA ja Hiina juhivad selle valla võidujooksu, sest suurte mudelite treenimine nõuab tohutus koguses raha, energiat ja kiibivõimsust. Eestis ja Euroopas on võimalik teha kitsamaid, spetsiifilisi lahendusi, kuid sõltuvus välismaistest serveritest jääb suureks. Saates rõhutatakse, et tänane odav ligipääs tehisarule on pigem tutvumishind, mitte jätkusuutlik ärimudel. Hariduse puhul hoiatab Villemson, et tehisaru võib õppimise asemel mõtlemise välja lülitada. Ta toob kaks kõnekat näidet oma enda kogemusest: TA kirjutatud kood avas iga veebilehe laadimisel mõttetult andmebaasiühenduse ja luges kogu andmestiku mällu; teises lahenduses valis «juhuvalik» lippude äraarvamise mälumängus liiga sageli A-tähega algavaid riike. Väljund näis usutav, kuid loogika oli vigane. Juttu tehakse ka TA sõjalisest kasutusest, isejuhtivatest autodest ning vajadusest õpetada noori mitte ainult TA-d kasutama, vaid ka seda ehitama. Tehisaru on mõnes mõttes kui ratastool. Tehisaru võib aidata neid, kelle oskused on nõrgemad, kuid kui kõik hakkavad sellele püsivalt toetuma, kahaneb ühiskonna enda võime pingutada, luua ja «joosta». Muidu võib lühiajaline mugavus jätta tulevikus ühiskonna ilma inimestest, kes oskavad süsteeme päriselt ise mõista, parandada ja arendada.

Saade toob kuulajateni arutelu, kus teadus, geopoliitika ja igapäevane toit põimuvad ootamatult tihedaks tervikuks. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Maaülikooli teadlaste Evelin Loit Harro ja Liina Talgrega, kes pälvisid 2026. aasta teaduspreemia keskkonnasõbraliku ja kvaliteetse saagikasvatuse uurimise eest. Vestlus algab pingelisest maailmapoliitikast: Hormuzi väina sulgemine seab küsimärgi alla väetiste kättesaadavuse ning sunnib mõtlema, kui haavatav on Eesti põllumajandus. Teadlased selgitavad, kuidas targem väetamine, külvikorrad ja alternatiivsed lahendused – nagu sõnnik, liblikõielised ja vahekultuurid – aitavad saaki hoida ka piiratud ressursside tingimustes. Juttu tuleb ka sellest, miks pelgalt mahepõllumajandus ei kata kogu toiduvajadust ning kuidas kallinev energia mõjutab tootmist. Saade puudutab toitumisharjumusi: kas peaksime sööma vähem liha, aga parema kvaliteediga? Milline roll on taimsel valgul ja kuidas kujunevad laste toidueelistused? Lisaks vaadatakse tulevikku: põllumajandusrobotid, uued sordid, geenitehnoloogia ja kliimamuutused. Saate keskne küsimus jääb kõlama: kas suudame toota piisavalt toitu nii, et maa püsiks viljakas ja inimene tervena? Ja siis saame ka teada, kuhu on kadunud kooliaiad.

Saates «Kukkuv õun» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli keemia instituudi teadlaste Kaido Tammeveski ja Marek Moostega tööst, mille eest nende uurimisrühm pälvis 2026. Aasta riikliku teaduspreemia. Tunnustuse sai uurimus mitteväärismetallist katalüsaatorite arendamisest, mida saab kasutada vesinikuenergeetikas ja kütuseelementides. Teadlaste eesmärk on leida alternatiiv kallile plaatinale, mida kasutatakse praegu vesinikautode kütuseelementides. Nende arendatavad katalüsaatorid põhinevad loodusest inspireeritud metall–lämmastik–süsinik (M–N–C) struktuuridel, mille katalüütiline aktiivsus võib läheneda plaatinale. Samas on suurim väljakutse materjalide keemiline stabiilsus, eriti happelises keskkonnas. Seetõttu keskendub Tartu rühm anioonvahetusmembraaniga ehk aluselistele kütuseelementidele, kus mitteväärismetallidel põhinevad katalüsaatorid toimivad paremini. Muide – eeskujuks ongi võetud veri ja seekuidas punased verelibled hapnikku seovad. Vestluses käsitletakse ka rahvusvahelist konkurentsi, kus Hiina teadlased avaldavad umbes poole selle valdkonna artiklitest. Sellest hoolimata kuulub Tartu rühm maailma tipptasemel uurijate hulka. Juttu tuleb ka tehisintellekti võimalikust rollist uute katalüsaatorite avastamisel ning rohepöördega seotud tehnoloogilistest ja majanduslikest dilemmadest. Saate lõpus rõhutavad teadlased, et vesinikuenergeetika areng ei sõltu ainult katalüsaatoritest, vaid ka membraanide ja muude komponentide arengust. Tuleviku energiasüsteem kujuneb tõenäoliselt erinevate tehnoloogiate – kütuseelementide, akude ja muude lahenduste – kombinatsioonina.

Saates on külas Tartu Ülikooli kliimateadlased, kliimateaduse professor Piia Post ja kliimafüüsika kaasprofessor Hannes Keernik,ga. Nende uurimisrühm on pälvinud riigi teaduspreemia töö eest, mis käsitleb aerosoolosakeste ehk peenosakeste mõju pilvedele, sademetele ja kliimale. Teadlased selgitavad, et peenosakesed pärinevad peamiselt fossiilkütuste põletamisest, liiklusest ja kodusest kütmisest. Väiksemad osakesed (PM2,5) tungivad sügavale hingamisteedesse ja vereringesse ning suurendavad hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Talvised kõrgrõhkkonnad, nõrk tuul ja temperatuuriinversioon põhjustavad olukordi, kus saaste koguneb maapinna lähedale. Lõppenud talv oli erandlikult pikk ja külm, Läänemere kohal püsis rekordiline kõrgrõhuala, mis koos idatuulte ja sademete nappusega langetas meretaseme ebatavaliselt madalale. Saates käsitletakse ka põlevkivienergeetika mõju Ida-Virumaa elanike tervisele ning rõhutatakse, et lisaks CO₂-le tuleb arvestada kohalikke tervisekahjusid. Elektriautod vähendavad heitgaase, kuid probleemiks jäävad rehvi- ja teekulumist tulenevad osakesed ning elektritootmise allikas. Teaduspreemiaga pärjatud töö keskendub aerosoolide rollile pilvede mikrofüüsikas. Uuringud näitavad, et saasteallikate lähedal muutuvad pilvede omadused ja sademete teke, sest aerosoolide keemiline koostis mõjutab jääkristallide moodustumist. Protsessid on mitmetasandilised ja atmosfääriteaduses on endiselt palju teadmata. Tuleb välja, et ka tuumajaamade läheduses on pilvi mõjutavaid peenosakesi rohekm kui mujal. Saatejuht Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv õun» on külas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees, kes räägib hoonete tervikrenoveerimisest ja niiskuskahjustuste vältimisest. Vestluse keskmes on mõte, et vesi on ehituses «kõige ohtlikum», sest just liigne niiskus käivitab lagunemisprotsessid ja hallituse tekke. Hallituse eosed on õhus alati olemas, kuid määravaks saab niiskus – probleem, mida saab enamasti ennetada parema ventilatsiooni, soojustuse ja projekteerimisega. Professor kalamees on ka oma renoveerimisalaste teaduslike tööde eest saanud 2026. aasta riikliku teaduspreemia. Eraldi käsitletakse nõukogudeaegsete paneelmajade külmasildu ja seestpoolt soojustamise riske, mis võivad valede lahenduste korral hoopis kahjustusi süvendada. Kalamees rõhutab mõõtmiste, modelleerimise ja katselõikude tähtsust ning võrdleb konstruktsioonide sobitamist elundisiirdamisega. Arutletakse ka puithoonete ehituse niiskusturvalisuse, aurutõkete terviklikkuse ja ehitusprotsessi koordineerimise üle. Üheks võtmetegevuseks peab Kalamees tehaselist renoveerimist, mis võimaldab tõsta kvaliteeti ja kiirust. Eestis vajab renoveerimist ligikaudu 14 000 korterelamut; lammutamise asemel tuleks käsitleda olemasolevat hoonefondi materjalipangana. Saate lõpus tõdeb Kalamees, et tehnilised lahendused on olemas, kuid puudu jääb sotsiaalsest, juriidilisest ja finantsinnovatsioonist, mis aitaks renoveerimislaine tegelikult käima tõmmata. Saatejuht on Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv Õun» vestleb saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli emeriitprofessori, taimeökoloogi Martin Zobeliga, kes pälvis 2026. aasta Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia. Jutu keskmes on küsimus, mis on saatnud Zobelit kogu teadlastee: miks mõnes paigas mahub koos elama vaid käputäis liike, teises aga uskumatult palju? Zobel selgitab, kuidas ta koos kolleegidega laiendas klassikalist konkurentsikeskset elurikkuse-käsitlust, tuues mängu ajaloo ja geograafia mõõtme – nn liigifondi hüpoteesi. Kuid vestlus liigub ka mulla alla. Selgub, et taimed ei ole kunagi üksikud organismid, vaid elavad sümbioosis seentega, mis aitavad neil toitaineid omastada, haigustele vastu panna ja isegi uusi elupaiku vallutada. Juttu tuleb mükoriisaseente rollist metsades ja põldudel, süsiniku sidumisest ning sellest, miks intensiivpõllumajandus on taimede ja seente koostööd nõrgestanud. Arutletakse ka geenitehnoloogia võimaluste üle ning küsitakse, kas ökoloogia suured üldpõhimõtted on juba leitud või alles avanemas mikroobide ajastu.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg ja loodusteadlane Urmas Tartes selle üle, kas rohepööre on tõesti läbi või on tegemist ajutise poliitilise tagasilöögiga. Avalikus ruumis kõlab üha sagedamini väide, et tuule- ja päikeseenergia on osutunud pettumuseks ning pilgud pööratakse taas põlevkivi poole. Kuid kas see on majanduslikult ja energeetiliselt üldse mõistlik? Vestluses lahatakse energiatootmise tegelikku omahinda, rääkides ausalt energiakasutuse bilansist ja mõistest EROEI – kui palju energiat tuleb sisse panna, et energiat kätte saada. Kas põlevkivi on tegelikult nii «odav», kui harjumuspäraselt arvatakse? Ning miks näiteks ei kasutata seda laialdaselt riikides, kus ressursse jagub? USAs näiteks. Saates võrreldakse suuri tsentraalseid jaamu ja hajutatud energiatootmist, räägitakse Ida-Virumaa keskkonnakoormusest, tuuleparkide vastuseisust ning Taani mudelist, kus kohalik kogukond on ise energiatootmise osanik. Arutelu laieneb ka inimkäitumisele: miks on harjumusi nii raske muuta ja kuidas tarbimiskultuur meid märkamatult suunab? Ja küsimuse all on tuulepargid – kui arukas on tuuleparke rajada linnadest kaugemale ja selleks maha võtta puid metsades ja hävitades sellega elupaiku ja liike. Ehk peaksid tuulepargid vastupidi sellega, mis täna sünnib, olema linnade läheduses. Linnades on ju peamised energiatarbijad, linnad ja müra on paratamatud paarid ju niikuinii.

Saatejuht Marek Strandbergil on külas füüsik ja kvantarhitekt Roland Matt. Juttu tuleb erinevatest tehnikatest, mille abil loodetakse luua tulevikku muutvaid kvantarvuteid ja muu hulgas ka sellest, millele Matt on üks alusepanijaist. Nimelt on tema varasem kogemus ioonide lõksudesse püüdmise ja nende seal kantseldamisega viinud selleni, et uues kvantarvutis ongi baariumi ioonid need, mille abil arvutusi tehakse. Enamgi veel: kui suures maailmas on nii, et millegi peale laserikiirt suunates läheb see kuumaks ja sellesse võib auk tulla, siis kvantmaailmas saab laserite abil asju koguni jahutada. See lahendus on ka ettevõttel, kus Matt ametis – Oxfrod Ionixil nimelt – patendiga kaitstud. Tõsi. Oxford Ionix on tänaseks ära ostetud ühe suure USA kvantläbimurdeid plaaniva ettevõtte poolt. See on aga päris miljarditehing ja väidetavalt üks edukamaid Ühendkuningriigis. Igatahes annab saade kuulajale võimaluse taas end veidi harida kvantarvutite ja nende tuleviku vallas.

Saatejuht Marek Strandberg arutleb koos Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaani Fjodor Sergejevi ja ettevõtja Jüri Jolleriga, kuidas doktorikraadiga inimesed saaksid Eestis palju jõulisemalt majandust ja ühiskonda mõjutada. Vestluse lähtepunktiks on küsimus, kas doktoriõpe valmistab inimesi ette eeskätt akadeemiliseks karjääriks või suudab see pakkuda ka reaalset lisandväärtust ettevõtlusele, tööstusele ja riigi strateegilistele vajadustele. Saates võrreldakse akadeemilise ja ettevõtluspõhise loogika erinevusi: kas alustada teadusavastusest ja otsida sellele hiljem rakendust või lähtuda turu ja klientide konkreetsetest probleemidest ning rakendada teadust nende lahendamiseks. Sergejev selgitab doktoriõppe erinevaid vorme – nooremteaduritest tööstusdoktorantideni – ning rõhutab, et Eesti üks suur mure on hoopis doktorikraadiga inimeste nappus. Joller toob ettevõtja vaate: väikeriigis on riskitaluvus piiratud, riigihanked jäigad ja innovatsiooni soodustav otsustusjulgus sageli puudu. Vestlus laieneb ka tööstuspoliitikale, riigi rollile ja rahvusvahelistele eeskujudele Soomest ja Iisraelist. Saate põhijäreldus on, et Eestis on vajalikud teadmised ja inimesed olemas, kuid nende vahele on jäänud bürokraatia, ebamäärased prioriteedid ja vähene koostöö. Doktorikraad ei peaks jääma akadeemiliseks tiitliks, vaid kujunema ühiskondliku mõju ja majandusliku arengu tööriistaks, leitakse kokkvõtteks.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli arheogenoomika professori ja Eesti juurte tippkeskuse eestvedajaga Kristiina Tambetsiga sellest, mida annavad meie päritolu mõistmiseks geneetika, arheoloogia, keeleteaduse, folkloristika ja keskkonnauuringute ühised lähenemised. Kolmandat tegevusaastat alustanud tippkeskus koondab ligi sada teadlast ning jagab uurimistöö kolmeks suureks suunaks: aeg ja ruum, järjepidevus ja muutused ning piirkondlikud lood. Tambets selgitab, kuidas eri andmekihte – geneetikat, ainelist ja vaimset kultuuri ning kliima- ja keskkonnaandmeid – uuritakse koos, otsides mitte ainult seoseid, vaid ka põhjusi. Juttu tuli nii Eesti vanimatest asulakohtadest ja Pulli asulast, muistsetest rändemustritest kui ka nutikatest meetoditest, millega saab inimeste DNA-d uurida isegi ilma luuleidudeta, seda näiteks kasetõrvast või järvesetetest. Samuti tuleb juttu sette-DNA ja keskkonna-DNA võimalustest ning nendega kaasnevaid metodoloogilisi riske. Vestluse teine pool keskendub haiguste ajaloole, keskaja linnade geneetilisele mitmekesisusele ja läänemeresoome keelte kujunemisele. Saade jõuab ka tänapäeva: arutletakse tehisintellekti rolli üle teadusandmete sidumisel ning selle piirangute üle. Saates jõutakse järeldusele, et teadmine eestlaste põlvnemise kohta on ka julgeoleku küsimus – põhjus, miks me peame end kaitsma!

Saatejuht Marek Strandberg ja Postimehe teadus- ja tehnikaajakirjanik Kaido Einama kokku Las Vegases toimunud tarbeelektroonika messi CES 2026 olulisemad suundumused. Juttu tuleb tehnoloogilisest murdepunktist, kus tehisintellekt pole enam pelgalt tarkvara, vaid hakkab üha enam kehastuma robotites, autonoomsetes sõidukites ja nutikates seadmetes. Einama selgitab, kuidas humanoid- ja neljajalgsed robotid liiguvad programmeeritud liigutustest õppivate ja kohanevate süsteemideni ning miks robotid ei pea enam ilmtingimata inimese moodi olema. Arutletakse isejuhtivate autode, robotaksode ja sensorite tuleviku üle ning vaadeldakse kriitiliselt tahkisakude lubadusi, mis CESil palju elevust tekitasid – eriti Eestiga seotud tootearenduse tõttu. Saates puudutatakse ka droonide rolli kaubaveos ja sõjas, meditsiinitehnoloogia kiiret arengut ning aju-arvuti liideste jõudmist tarbijaturule. Lisaks maailmatrendidele saavad tähelepanu Eesti ettevõtted CESil ning küsimus, kas tehisintellekti ümber tekkinud elevus on mull või loomulik etapp pikas tehnoloogiaarengus. Vestlus lõpeb mõtisklusega, millal võiks humanoidrobot päriselt meie kodudesse jõuda – ja mida ta seal tegelikult teha oskaks.

Saatejuht Marek Strandberg avab koos Tartu Ülikooli terioloogide Maris Hindriksoni, Kirke Raidmetsa ja Egle Tammelehega vaata et ühe Eesti teravaima looduskultuurilise konflikti telgitagused: kuidas peaksime tegelikult majandama ulukeid ja suurkiskjaid. Arutelu keskmes on küsimus, kas jahindus Eestis tugineb teadmistele või pigem traditsioonile ja tunnetusele. Vestlus saab alguse teadlaste avaldatud artiklist seakatku, ökosüsteemide ja kiskja–saaklooma suhete kohta ning sellele järgnenud Jahimeeste Seltsi tehtud kollektiivsest vastulausest. Paraku ei leidnud Eesti Jahimeeste Selts kõneisikut, kes oleks suutnud nende loodud teksti teemadel rääkima. Nende esindaja ütles, et seisukoha koostas kogu juhatus ja nii keegi stuudiosse tulla ei saanudki. Saates aga jõuab arutelu kiiresti suuremate teemadeni: miks lihtsustatud mudelid ei kirjelda elusloodust, miks Eestis napib usaldusväärseid andmeid ulukipopulatsioonide kohta ning mida tähendab see jahipoliitika jaoks. Saates räägitakse huntidest kui rahvusloomast, hundikarjade keerukast sotsiaalsest struktuurist, hübriididest koertega ning sellest, kuidas valed küttimisotsused võivad hoopis konflikte suurendada. Teadlased selgitavad, miks söödaplatsid ja andmevaesus soodustavad haigusi ning miks „rohkem küttimist“ ei pruugi olla lahendus. Kas oleme valmis nihkuma emotsioonidest ja harjumustest teaduspõhise, ökosüsteemi tervikut arvestava otsustamise suunas? Saate teada, mis tegelikult metsades toimub – ja miks see meid kõiki puudutab.

Selles «Kukkuv õuna» saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja maailma, kus nähtamatud, kuid ülivõimsad organismid kujundavad nii meditsiini tulevikku kui ka globaalset julgeolekut. Stuudios on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi antimikroobsete ainete professor ja Tallinna Tehnikaülikooli targa linna tippkeskuse vanemteadur Tanel Tenson – teadlane, kelle igapäevatöö keskmes on bakterid ja nende võime inimese loodud ravimeid üle mängida. Juttu tuleb antibiootikumiresistentsusest – nähtusest, kus kunagi imeravimina tundunud antibiootikumid kaotavad üha sagedamini oma toime. Miks on bakterid evolutsioonis nii kiired ja kohanemisvõimelised? Kuidas sünnib resistentsus ja miks on just gramnegatiivsed bakterid ravimite arendajatele eriti suur pähkel? Arutluse alla tulevad nii antibiootikumide kombinatsioonid, tehisaru roll uute ravimite otsingul kui ka küsimus, miks uute antibiootikumide turuletoomine on majanduslikult nii keeruline. Saate ka teada, milliste omapäraste võtetega bakterid ennast väliste ravimirünnakute vastu kaitsevad ja miks näiteks vähiraviski edukateks osutnud nanoosakesed ei suuda bakterirakkudesse antibiootikume sisse toimetada. Saates liigutakse laborist haiglasse ja sealt edasi keskkonda – rannavetesse, reoveesse ja põllumajandusse –, näidates, kuidas resistentsed bakterid levivad ja miks see puudutab meid kõiki. Juttu tuleb ka alternatiivsetest raviviisidest, nagu faagiravi ja probiootikumid, ning sellest, millised lahendused võivad tulevikus aidata inimkonnal bakteritega sammu pidada. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).

Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli professori ja personaalmeditsiini tippkeskuse juhi Reedik Mägiga keskuse esimestest tulemustest ja laiematest sihtidest. Juttu tuleb keskuse teevusest ja saavutustest. Esimene tegevusaasta on kulunud suuresti eetikalubade ja uuringute ettevalmistamisele, kuid juba tehakse tööd uute biomarkerite, riskimudelite ja personaalsemate sekkumiste kallal. Oluline roll on Eesti Geenivaramul, mille andmete abil uuritakse nii geneetilisi riske, ravimite sobivust (farmakogeneetika) kui ka haiguste alamtüüpe, näiteks 2. tüüpi diabeedi puhul. Saates arutatakse ka rahvastiku vananemist ja tõika, et tervena elatud aastad ei kasva sama kiiresti kui eluiga. Seetõttu on elustiil, vaimne aktiivsus ja keskkonnategurid – nn eksposoom – järjest olulisemad uurimissuunad. Mägi sõnul ei ole Eestis suurim probleem õhusaaste, vaid pigem suitsetamine, alkoholi liigtarbimine ja vähene liikumine. Eesti paikneb personaalmeditsiini arendamisel rahvusvahelises tipus ning on eeskujuks paljudele riikidele. Samas rõhutab Mägi, et teadustulemuste jõudmine igapäevasesse ravipraktikasse on aeglane ja nõuab põhjalikku testimist, kulutõhususe hindamist ning tihedat koostööd arstidega. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused-personaalmeditsiini-tippkeskus)

Saates arutavad TalTechi professor Jarek Kurnitski ja kaasprofessor Martin Thalfeldt, kuidas hoonete renoveerimise kaudu energiatarvet vähendada. Kurnitski toob esile Eesti praktilise energiatõhususe lähenemise ning unikaalsuse, kus hoonesse paigaldatav akugi võetakse arvesse ametliku energiasäästumeetmena. Kiirelt arenevad soojussalvestid võimaldavad kaugküttes odava elektri ajal soojust talletada ja tipukoormusi vältida. Thalfeldti hinnangul peab hoone tehnosüsteem kasutaja jaoks olema «nähtamatu», pakkudes mugavust ja säästu ilma käsijuhtimiseta. Paindlik tarbimine – näiteks soojuspumba töö sidumine börsihinnaga – võib uuringute järgi vähendada kulusid üle 10%. Tehaselise renoveerimise puhul kirjeldatakse Eesti kogemust: elementlahendused kiirendavad tööd ja vähendavad kohapealset müra, kuid seni on need olnud tavalisest kallimad. Euroopas, eriti Hollandis ja Saksamaal, on lahendus saanud hoogu; Soomes on renoveerimisvajadus väiksem ajalooliselt hea soojapidavuse ja ehituskvaliteedi tõttu. Tehnosüsteeme saab tuua hoone väliskesta elementidesse, kuigi kõiki torustikke pole alati mõistlik ümber paigutada. Lõpuosas tuleb juttu alalisvoolu (DC) kasutuselevõtust hoonetes, mis vähendab muundamiskaod, ning elektriautode akude potentsiaali hoonete varustuskindluse tagamisel. Energiatõhususe lisavõit leitakse nutikast juhtimisest, hinnapõhisest tarbimisest ja uute DC-põhiste lahenduste rakendamisest. Saatejuht Marek Strandberg Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused)

Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli tehisintellekti professor ning Eesti tehisintellekti tippkeskuse juht Meelis Kull tehisintellekti arengutest, võimalustest ja riskidest. Juttu tehakse eeskätt sellest, kuidas on masinõpe viimase kolme aasta jooksul muutunud ning milliseid väljakutseid see Eestis kaasa toob. Kull kõneleb, et areng on kiire, kuid avalikkus tajub seda tihti ebaühtlaselt. Arutletakse tehisintellekti seniste ja potentsiaalsete riskide üle, sh väärinfo levik, inimeste eksitamine ja raskemini prognoositavad, võimalik et eksistentsiaalsed ohud. Samuti räägitakse arvutusvõimsuse piiridest: olemasolevate mudelite lihtne skaleerimine on jõudnud lõpule ning läbimurdeks on vaja uusi teaduslikke meetodeid ja lähenemisi. Kull selgitab ka, kuidas Eestis mudeleid treenitakse. Selleks kasutatakse graafikaprotsessoreid, kodust teadusarvutuste taristut ja Soome Lumi superkalkulaatorit. Mudelitesse lisatakse eestikeelset teksti, ingliskeelseid materjale ja programmikoodi; mitmekesine andmestik, sealhulgas tabelite ja programmikoodide lisamine parandavat oluliselt mudelite oskusi. Arutatakse ka kvaliteedikontrolli üle ning tõdedetakse, et isegi valeinfo nägemine võib mudelitele õpetada selle äratundmist. Saates käsitletakse tehisintellekti rolli hariduses, äriprotsesside automatiseerimises, küberkaitses ja e-valitsemises. Kull puudutab ka tehisaru kasutamist laste mänguasjades, väljendades ettevaatust TA-põhiste suhtlusmänguasjade suhtes ning rõhutades täiskasvanute rolli laste sotsiaalsete oskuste kujundajana. Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Kui teid huvitab, kuidas muuta praegused jäätmevood tuleviku väärtusmaterjaliks, on see saade täpselt teie jaoks. Teadlane avab praktiliste näidete kaudu, kuidas 3D-printimine, tehisintellekt ja ringmajanduse põhimõtted võivad kujundada uusi linnu, vähendada CO₂ heidet ja muuta tööstuse toimimist. Saade toob välja, et prügi on tegelikult kasutamata potentsiaal, mille targal rakendamisel võib Eesti saada kestliku tehnoloogia eestvedajaks. Saates arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Tartu Ülikooli tehnikateaduste kaasprofessori Alan Tkaczyk'iga tööstus- ja ehitusjääkide nutika kasutamise üle. Tkaczyk tutvustab olelusringi hindamist – meetodit, mis võimaldab hinnata tootmisprotsesside keskkonna- ja majanduslikku mõju ning otsida viise, kuidas jäätmeid uueks tooraineks muuta. Ta toob näiteid alumiiniumitööstuse boksiidijääkidest, samuti sellest, kuidas akud ja muud tehnoloogiad disainitakse üha enam ümbertöödeldavaks. Lisaks käsitles ta tehisintellekti potentsiaali tööstusprotsesside modelleerimisel ja optimeerimisel. Tkaczyk keskendub ringmajanduse süsteemsele käsitlusele, rõhutades vajadust ümber mõtestada nii hoonete ehitus kui kogu majanduse toimimine. Ta tutvustas rahvusvahelisi projekte, kus koostöös Šveitsi ja Türgi teadlastega arendatakse lahendusi lammutusjäätmete kasutamiseks, sealhulgas 3D-printimist Türgis maavärinate järel aga ka seda, kuidas Ukrainas võiks hoonete varemeist luua uusi ehitsmaterjale.. Saates tõstatub ka regulatsioonide vajadus, alternatiivsed sideained CO₂ vähendamiseks ning ideed prügiturust, mis käsitleks jäätmeid väärtusliku ressursina. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30)

Saadet kuulates saad teada, et nutikellad ja terviseäpid pakuvad küll väärtuslikku lisainfot, kuid ei muutu veel täielikeks diagnostikavahenditeks. Selgub, et paljud seadmed vajavad täiendavat valideerimist ning lõplikud raviotsused jäävad arstidele. Kuulaja saab aru, et digivahendid võivad tulevikus parandada krooniliste haiguste jälgimist ning toetada ravi järgimist, aidates seeläbi tervishoiukulusid vähendada. Professor Viigimaa tutvustab ka digilahendust, mille abil saavad näiteks infarkti üleelanud tagasi normaalsesse ellu pöörduda. Saates avaneb ka nutiseadmete varjukülg: kuuleb, et liigne terviseandmete jälgimine võib tekitada terviseärevust ja viia valede järeldusteni. Rõhutatakse, et nutiseadmete tegeliku kasu hindamiseks on vaja suuremahulisi teadusuuringuid. Lisaks saad teada ravimite koostoimete registri tähtsusest, personaalmeditsiini võimalustest ja sellest, kuidas tulevikus võidakse kasutada patsiendi geneetilisel infol põhinevaid „digitaalseid kaksikuid“. Selgub, et tehisintellekt aitab küll andmete analüüsimisel ja ravimiarenduses, kuid arsti kogemus jääb esmatähtsaks. Kuulaja saab ülevaate ka organoidide arendamisest ning uutest ravimitest, näiteks süstitavatest kolesterooliravimitest, mis võivad põhjalikult muuta ateroskleroosi ja hüpertensiooni ravi. Samal ajal rõhutatakse vajadust hinnata nende pikaajalist ohutust. Saates tutvustatakse Eesti tervise infosüsteemi edusamme ning tulevasi diginõustajaid, mis võiksid parandada krooniliste haiguste juhtimist ja inimeste tervisekäitumist. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).

Aasta 2005 jaanuari algul tabas Eestit erakordne liitsündmus, mis ühendas mitu ilmastikunähtust üheks laastavaks üleujutuseks. Tugev madalrõhkkond, mis sai hiljem nimeks , liikus üle Läänemere ja tõi endaga kaasa väga tugeva lääne- ja edelatuule, mille puhangud ulatusid rannikul üle 30 meetri sekundis. Samal ajal sadas ohtralt vihma ning merevee tase tõusis kiiresti – Pärnus tõusis see 275 sentimeetrit üle keskmise, mis on suurim näit Eesti mõõtmisajaloos. Tormituul surus vee Pärnu lahte ja kuna sademed ning sulavesi ei pääsenud enam jõgedest merre, paisus Pärnu jõgi tagasi linna poole. Ühe ööga ujutati üle sadu maju ja inimesi tuli ka evakueerida. See sündmus näitab hästi, mida tähendab liitsündmus kliimasüsteemis – see ei ole üksik äärmuslik nähtus, vaid mitme teguri koosmõju, mis tekitab oluliselt suurema mõju kui ükski neist eraldi. Pärnu üleujutus sündis tormi, kõrge merevee, vihmasaju ja lume sulamise koosmõjus. Kui ükski neist teguritest oleks olnud nõrgem, oleks kahju olnud väiksem. Sellised liitsündmused on kliimamuutuse tingimustes muutumas üha sagedasemaks: tugevamad tormid, kõrgemad mereveetasemed ja intensiivsemad sademed suurendavad koosmõjus riski. 2005. aasta Pärnu torm oli Eesti jaoks hoiatus, et tulevased kliimaäärmused ei tule üksi, vaid koos ja järjestikku, võimendades üksteist. Saatekülaline Tartu Ülikooli füüsikaosakonna teadur Mait Sepp. Saatejuht Marek Strandberg. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30)

Vestluses Marek Strandbergiga selgitas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juht Kristi Raik, kuidas maailma mitmepolaarne süsteem ja kasvav geopoliitiline konkurents mõjutavad Euroopa julgeolekut ning demokraatia arengut. Ta eristas multipolaarsuse (mitme jõukeskuse olemasolu) ja multilateraalsuse (reeglitel põhinev koostöö, nagu ÜRO süsteem) mõisteid, rõhutades, et sõjaline jõud on taas tõusuteel ning rahvusvahelises süsteemis puudub "ülemaailmne politsei". Raik rääkis Kaitseuuringute Keskuse osalusest Euroopa Liidu rahastatud Horisondi projektis REDEMOS, mis uurib, kuidas Euroopa Liit saab toetada demokraatia arengut idanaabruse riikides – Ukrainas, Moldovas, Armeenias ja Gruusias. Juttu tuleb ka "loomulikust eksperimendist", millega Gruusia võimud näitasid oma tegelikku palet ahistades sealset REDEMOS projekti partnerit. Raik rõhutas, et Euroopa peab sellele vastama nii sõjalise tugevuse kasvatamise kui ka oma narratiivide loomisega, mis toetaksid vaba ühiskonna väärtusi. Kaitseuuringute Keskuse töö on tema sõnul oluline, sest see pakub teaduspõhiseid teadmisi ja poliitikasoovitusi, kuidas tugevdada Euroopa vastupanu mõjutustegevusele ning kaitsta liitlaste suveräänsust. Vestlus lõppes tõdemusega, et Euroopa peab relvastuma ja oma kaitsevõimekust kasvatama, et säilitada mõju maailmas, kus jõupoliitika on taas esiplaanil. Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

«Kukkuva Õuna« seekordses saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja tehisintellekti ja meditsiini kokkupuutepunkti, kus ettevõtte Better Medicine asutaja ja juht Priit Salumaa selgitab, kuidas nutikas pildidiagnostika arste juba täna toetab. Fookus on kompuutertomograafial, ent silmapiiril on ka MRI, ultraheli ja PET; eesmärk on avastada vähikoldeid varem ning sulanduda arsti töövoogu märkamatult. Kolmemõõtmelised skaneeringud nõuavad sadu kuni tuhandeid näiteid, rangeid andmekaitsenõudeid ning läbipaistvat eetikat. Salumaa rõhutab, et tehisintellekt ei asenda radioloogi, vaid toob nähtavale kahtlased leiud ja tugevdab lõppotsust. Kliinilised tulemused – tundlikkus umbes 96% ja spetsiifilisus 95% – kinnitavad, et hästi õpetatud mudel võib olla tõhus abimees. Lahendus liigub meditsiiniseadmena Tartu Ülikooli Kliinikumi töövoogu; valmimas on teadusartikkel ning käimas integratsiooni viimistlemine. Saade maalib suurema visiooni: pildi-, teksti- ja geeniteabe ühendamine võib kümnendi-kahe jooksul tuua igaüheni isikliku «digitaalse pereõe«, kes – või õigem olek öelda mis – ennetab riske ja suunab varasele diagnoosile. Kuulaja saab ausa ülevaate valdkonna hetkeseisust: lahendused on killustunud, ent areng on sihipärane ja tempokas. See on lävepakk, kus teadus, inseneritöö ja haigla igapäev kohtuvad ning loovad päriselt kasu patsientidele. Suunad on juba selged ja lootus põhjendatult ettevaatlikult optimistlik ning teekond jätkub. Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga

Eestis on sood olnud sajandeid nii toidujulgeoleku kui ka maaharimise teenistuses, ent nüüd selgub, et nende kuivendamise hind on olnud üüratu. Ligi kaks kolmandikku meie kunagistest märgaladest on hävinud, tuues kaasa tohutu süsinikuheidete kasvu ja viljakate turvasmuldade kadu. Ometi peitub just nendes näiliselt kasututes rabades ja soodes võti kliimamuutuste pidurdamiseks – neisse on talletatud rohkem süsinikku kui maailma metsadesse kokku. Eestimaa Looduse Fondi oslausel käib võidujooks ajaga, et taastada need haprad ökosüsteemid, mis võivad saada Eesti suurimaks panuseks kliimamuutusega toimetulekul. Paraku määrab ka selle, kuidas märgalade taastamisse suhtutakse see, milline on inimeste ökoloogiline kirjaoskus, millistest seostest aru saadakse ja kuidas faktide peale vaadtatakse. Saatekülaline Eestimaa Looduse fondi märgalade uurija Jüri Ott Salm. Saatejuht Marek Strandberg. Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Maailm on ohustatud ja enamgi veel, kaduvaid keeli täis. Eesti keel on ses mõttes Suur Keel – meil on olemas kogu kultuur ja teadus ja kunst ja muusika ja kirjandus – kõik puha eestikeelne. Samas on aga rahvakildasid, kus asjad nii hästi ei ole. Täna uuritaksegi seda, et millisel moel ja milliste võtetega saab keelt elus hoida. See ei tähenda pelka museoloogilist hoidmist vaid ikka aktiivsena hoidmist. Kuigi me ju oma emakeeles ei mõtle – mõttekujundid on veidi teised nähtused – siis keel omati mõjutab mõtlemist ja vormib selle omapärasid. Saatekülaline Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete. Saatejuht Marek Strandberg. Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Saatekülaline, Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro tõdes, et erinevate vaimsete häirete päritolu ei saa lahutada geenidest ega keskkonnast – need toimivad koos sünergiliselt. Olulist rolli mängib epigeneetika: DNA keemilised muutused võivad püsivalt või ajutiselt muuta geeni avaldumist. Vähem tuntud, kuid aina olulisem on epitranskriptom, kus RNA molekulidele lisanduvad keemilised rühmad mõjutavad, milliseid valke sünteesitakse, kui kaua RNA püsib ja kuidas seda töödeldakse. Kuna RNA on ebapüsiv, on selle uurimine keerukam kui DNA puhul, ent just see selgitab, kuidas keskkond kiiresti geenide toimimist kujundab. Personaalse meditsiini eelduseks on mitmekihilised andmestikud, mida saab analüüsida tehisaru abil, kuid alati inimese kontrolli all. Hoolimata uute teadusvaldkondade keerukusest on «hea vaimse elu reeglid» lihtsad ja ammu teada: piisav uni, mõõdukas liikumine ja rahulik meel loovad tugevaima kaitse vaimsete häirete vastu. Saatejuht Marek Strandberg Saade on valminud koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

2025. aastal jagati juba 35. korda omapäraste teadustööde eest antavaid IgNobeli preemiaid. Nii ka sedapuhku. Rein Pärn ja Marek Strandberg räägivadki neist kuni juhtub midagi imelikku. Ka saade murdub justkui pooleks ja juttu tulevad ajama veel Ann Jõeleht ja Heilika Leinus. Ja siis juhtub veel midagi kummalist: Ann, Rein ja Heilika võtvad saatejuhi pihtide vahele ja küsivad talt üht ning teist. Aga see pole veel kõik. Kui saadet kokkulõikamiseks kuulama asutakse tuleb välja, et tarkvara on mänginud paraja vingerppussi: heli on plekine ja ragiseb. Kus häda kõige suurem, seal on teadagi kellest-millest abi – tehisarust. Nii saategi kuulata saadet, mida on tehisaruslised filtrid lihvinud ja putitatnud aga selle sisu pole muudetud. Vaat sulle siis IgNobelitest saate tegemist. Saatejuht Marek Strandberg.

Toidujulgeolek on teemadering, mis järjest sagedamini kõneaineks kerkib. Kliimamuutus on üks valdkond, mis toidujulgeolekut enim mõjutab. Ühes viisiks muutuvate oludega toime tulla on luua uusi organisme ja teine võimalus on kolida taimekasvatus siseruumidesse – nn vertikaalsetesse kasvuhoonetesse. On ka veel üks tee: püüda leida uusi taimi, keda muutuvates kliimaoludes siinkandis kasvatama õppida. Toidujulgeolekust on rääkimas Eestu Maaülikooli professor Evelin Loit-Harro. Saatejuht Marek Strandberg

Eesti õpilasi edukalt rahvusvaheliste füüsikaolümpiaadide jaoks treeninud Tallinna Tehnikaülikooli füüsikaprofessor Jaan Kalda on seda meelt, et automaatselt ei suuda tehisaru loovust ergutada. Saates räägib ta iseenda kujunemise loo ja olümpiaadide loo kah ära. Ta kõneleb ka sellest, kus on Eetsi haridussüsteemi peamised komistuskivid ja kuidas neist üle saada. No ühe osas pole mingit saladust – see on õpetajate palk, mis lihtsalt ei ole sel tasemel, mis see olla võiks. Saatejuht Marek Stradberg

Hiljuti avaldati üks artikkel Uus-Meremaa kakkpapagoidest, milles näidati, et väljasuremisohus olevate lindude parasiitide liigirikkus ja arvukus on neis lennuvõimetutes lindudes samuti vähenenud. Võtamegi parasitoloog Aleksei Turovskiga arutluse alla selle, miks peaks kaitsma parasiite – looduslike liikide paratamatuid kaaslasi, – kellele on oma peremeeste elude kujundamise siiski väga eriline roll. Kas üldse on võimalik kaitsta mingit üksikut liiki? Pigem on liigikaitseline looduskaitse ajast maha jäänud ja kaitsmist vajavad palju keerukamad struktuurid looduses. Saatejuht on Marek Strandberg.

Füüsik Andi Hektor kirjeldab, millisel moel sai alguse ta uus süvatehnoloogia iduettevõte MuRayTech. Tegemist on müüonite tekitamiseks vajalikke seadmeid loova ettevõttega. Ah et, milleks müüonid? Tegemist on tänasel hetkel vägagi kuuma kaubaga, mis tekitab miljon korda suurema energiaga osakesi kui röntgenaparaat. Ka müüonitega saab asju läbi valgustada, aga need asjad võivad olla väga-väga mahukad. Nagu sillad, majad või ka tuumareaktorid. Hektor oli ka Eestis asutatud müüontomograafia ettevõtte GScan asutajate hulgas, aga täna jookseb võidu selleks, et ka GScanil oleks tulevikus parem võimalus müüonitega asju läbi valgustada. Saatejuht on Marek Strandberg.

Maaülikooli professor selgitab, et see sigade Aafrika on Madakaskaril, kust seakatk Gruusia kaudu meieni jõudis. Aafrikas on olukord veidi teine: sealsed metsikud sead on üsna sageli selle viiruse suhtes immuunsed. Selgub ka, et just katku suhtes immuunsete Aafrika sigade veri võib olla üheks teeks, kuidas jõuda vajalike vaktsiinideni. Juttu tuleb ka teistest loomade haigustest nagu ka sellest, kui suur on tõenäosus, et need haigused võivad ka inimesele üle kanduda. Saatejuht Marek Strandberg

Kukkuv õun: kukkuv-oun_2025-07-29

Kliimamuutuste päritolu üle võib vaielda aga nende olemasolu üle pole võimalik vaielda. See on fakt. See aga tähendab, et meil on vaja juba täna mõtlema hakata uute taimede peale mida toiduks kasutada. Millestki peab loobuma, midagi tuleb asemele valid ja ilmselt peab midagi ka eraldi aretama. Sellega on kiire. Võimalik, et üheks uueks Eesti nö oma toiduks saab hirss. Ehk on põhjust proovima hakata söödamaisi kõrval ka suhkrumaisi? Maaülikoolis käivad juba aastaid uusi põllukultuure Eesti olude jaoks otsivad katsed. Kas neis oludes tuleme me toime ilma taimi geneetiliselt muundamata? Saates on külas Maaülikooli taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli professor Eve Runno-Paurson ja sama õppetooli teadur Peeter Lääniste. Saatejuht Marek Stradberg.

Selle kuu alguses (juulis 2025) tuli teade, et kaks Eesti õpetlast on arvatud Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni (EMBO) liikmeteks: Mart Loog ja Tõnis Timmusk. Mart Loog lahkus selle aasta alul Tartu ülikoolist, mille põhjuseks olid vastuolud, mis olid seotud ühe teadusprojekti rahastusega. Vastuolu aluseks sai asjaolu, et professor Loog leidis, et projektiraha tuleks tagastada. Tema, kui rahastustaotluse koostaja, jõuds nimelt järeldusele, et taotluses kirjeldatut polevat võimalik saavutada. Põhjused paljuski objektiivsed – see valdkond on nimelt erinevatel põhjustel ka maailmas tervikuna hääbumas. Ülikool ei nõustunud sellega, et taotluse koostanu arusaama kohaselt olnuks vajalik summad tagastada. Mart Loog räägibki saates selle sammu tagamaadest ja asjaolust, mis tema meelest Eesti majandust enim pärsib: kraadiõpe, mis ei lähtu Eesti vajadustest. Saatejuht Marek Strandberg.

Äsja Tallinna Tehnikakõrgkooli rektoriks valitud ehitusala professor Martti Kiisa kõneleb sellest, mis hakkab selles kõrgkoolis tema juhtimise ajal sündima. Räägime lisanduvatest magistriprogrammidest, õpiampsudest ehk mikrokraadidest ja sellestki, kuidas ilma koostööta, ja just sisulise koostööta, pole vähimatki võimalust tehnikavallas head õpet pakkuda. Saame ka teada, kas Tehnikakõrgkooli tuleb sügisest tehisaruõpe. Saatejuht Marek Strandberg.

Sedapuhku on salvestus tehtud vabas õhus Kurtna järvede keskel. Maa veerežiimid on muutumas – muu hulgas imeb ka aina kuumemaks muutuv atmosfäär aina enam vett ka pinnasest välja. Ja juttu tuleb ka laiemalt sellest, et kui kõik märgid näitavad, et inimeste tegevus on toonud endaga kaasa sedavõrd suuri muutusi, siis miks siis inimesed midagi ette ei võta. Saate külaline Tallinna Ülikooli professor Jaanus Terasmaa. Saatejuht Marek Strandberg.

Meremuuseumi arheoloog Priit Lätti räägib loo Eesti üsna uuest teadusvaldkonnast, milleks on mere- ja allveearheoloogia. Alati ei peagi minema vee alla, kui soovida merearheoloogiat harrastada – Tallinnast on viimasel ajal toodud välja ka kogesid kuivalt maalt. Kunagi oli see merepõhi. Priit Lätti hinnangul on Nõukogude okupatsioon siiski Eesti merekultuuri löönud nii suure augu, et siiani pole Eesti veel päris mereriigiks saanud – oleme mereäärne riik, nagu ta ütleb. Juttu tuleb nii 16. sajandist pärit Maasilinna laevast, mis täielikult kohapealsest puust ehitet, aga ka Russalkast ja isegi Estoniast. Saatejuht Marek Strandberg.