Kas geenid võivad ennustada meie käitumist? Mitte päris nii nagu tahetaks

Saates "Kukkuv õun" räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli käitumisgeneetika professori Uku Vainiku ja tervisekäitumise geneetika nooremteaduri Kerli Ilvesega suurest rahvusvahelisest isiksuse geneetika uuringust, mis ilmus 2026. aasta septembris ajakirjas Nature. Töös osales üheksa Eesti teadlast ning selle peamine tulemus on märgiline: esimest korda leiti usaldusväärseid konkreetseid geenipiirkondi, mis on seotud inimeste isiksusejoonte erinevustega. Vainiku sõnul teati juba kaksiku- ja sugulusuuringutest, et isiksusel on päritav osa, kuid seni ei olnud selge, milliste DNA muutustega see seostub. Uus uuring tugineb väga suurele andmestikule: üksikute geenide mõju on väike ning mustrite nägemiseks tuleb võrrelda sadu tuhandeid või miljoneid inimesi. Tulemused ei tähenda, et inimese iseloom oleks geenides ette kirjutatud. Geenid loovad üksnes osa eelsoodumusest, mida kujundavad koos kasvukeskkond, kogemused, kultuur ja inimese enda valikud. Kerly Ilves avab, kuidas uurijad mõõdavad nii keerulist nähtust nagu isiksus ja mida saab geenivariantide koondmõjust üldse järeldada. Saates arutletakse, kas tulevikus aitavad sellised teadmised paremini mõista vaimset tervist, haridusteed või tervisekäitumist, ning kus tuleb vältida liigseid lubadusi. Küsimus ei ole «isiksuse geeni» leidmises, vaid paljude pisikeste mõjude ja keskkonna koosmõju lahtiharutamises. Ühtlasi küsitakse, kuidas vältida geneetilise info väärkasutust ning miks statistiline seos ei ole veel inimese saatuse või käitumise täpne ennustus ega määra tema võimalusi maailmas. Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.