Pea võit

“Pea võidu” värskes episoodis on külas Euroopa meister Ralf Tribuntsov. Vestlust alustatakse küsimusest, miks keegi üldse valib ujumise – ala, kus suur osa tööst käib vaikuses, põhjas joont jälgides ja oma mõtete keskel.Ralf räägib, kuidas ujumine algas lapsepõlves pigem vajadusest, aga muutus aastatega keskkonnaks, kus ta tundis end loomulikult. Juttu tuleb Audentese ajast, suurtest treeningmahtudest, USA ülikoolisüsteemist ja sellest, kuidas individuaalne ala võib õigetes tingimustes muutuda väga tugevaks meeskonnakogemuseks.Episoodi keskne osa on aga paus ja tagasitulek. Ralf lõpetas vahepeal tipptasemel ujumise, sest keha ei lubanud enam täielikult pingutada ja ala ei pakkunud enam sama tunnet. Hiljem tuli ta tagasi küpsema sportlasena – rahulikuma peaga, selgema eesmärgiga ja teadmisega, et iga trenn ei ole lihtsalt kohustus, vaid võimalus veel natuke paremaks saada. Väga tugevalt tuleb esile vaimne pool. Ujumises ei ole vastasega kontakti ega mängulist kaost, mille taha pugeda. Stardis oled lõpuks üksi, sekundid otsustavad kõik ja tipus on füüsilised vahed väikesed. Ralfi sõnul võidab seal tihti see, kes suudab säilitada rahu ja mitte üle tõmmelda.Juttu tuleb ka unest, toitumisest, hingamisest, külmast veest, vigastustest ja sellest, miks ta täna naudib ujumist rohkem kui nooremana. Kõlama jääb mõte, et vahel tulebki alast korraks eemale astuda, et aru saada, miks sa seda üldse teed.See episood ei räägi ainult ujumisest. See räägib rutiinitaluvusest, võistlusnäljast ja sellest, kuidas teine karjäär võib alata siis, kui inimene tuleb tagasi mitte enam kohustusest, vaid teadliku valikuna.

„Pea võit“ podcasti uues osas rääkis Eesti raskekaalu võitleja Uku Jürjendal ausalt sellest, kuidas võitlussport ei ole ainult löögid, vorm ja füüsiline valmisolek. Sama suur roll on sellel, kuidas sa talud valu, juhid ärevust ja suudad keerulisel hetkel rahulikuks jääda.Uku tundis juba noorena, et võitlussport on tema ala, kuigi kodus seda ei toetatud. Enne poksi ja kikkpoksi tegi ta aastaid kergejõustikku, mis andis distsipliini ja tugeva sportliku põhja. Hiljem otsustas ta, et pühendub täielikult võitlemisele ning tuli 24-aastaselt taipoksi maailmameistriks.Juttu tuli ka vigastustest, mida on tema karjääri jooksul olnud palju. Kõige raskemate seas tõi ta välja tõsise käevigastuse ja tugeva seljavalu. Aastatega on tema suhtumine muutunud. Kui varem tähendas tugevus pigem läbi valu surumist, siis täna peab ta oluliseks aru saada, millal tuleb jätkata ja millal samm tagasi teha, et mitte suuremat kahju tekitada.Jürjendali sõnul ei ole ärevus enne matši halb märk. Vastupidi, see on vajalik seisund, mis aitab kohal olla ja teravaks jääda. Ohtlikum on hetk, kus pinge kaob täielikult ja asemele tuleb lohakus või liigne enesekindlus. Tema jaoks on oluline osata see tunne enda kasuks tööle panna.Juttu tuli ka oma vaimu treenimisest. Uku jaoks olulisimad tegevused on hingamine ja külm vesi. Need on tööriistad, mis aitavad tähelepanu koondada ja ennast õigesse seisundisse viia. Jürjendali sõnul ei tööta need niisama proovides, vaid siis, kui teed neid järjepidevalt ja usud sellesse, mida teed.Omaette väärtusega oli tema kogemus Tyson Fury treeninglaagris. Jürjendal sattus sinna juhuse ja valmisoleku koosmõjul, kuid sai sealt kaasa kinnituse, et kuulub ise samuti kõrgele tasemele. Kõige rohkem jäi talle Fury puhul meelde see, kuidas mees suutis just kõige raskemal hetkel tempot tõsta. See mõte jäi ka kogu juttu kandma: kui on valus, ebamugav ja raske, siis just seal tuleb iseendast üle olla.„Pea võit“ saatejuht on endine korvpallur Janar Soo.

Podcasti “Pea võit” värskes episoodis tuleb juttu sellest, milline näeb tegelikult välja sportlase teekond siis, kui areng ei liigu enam sirgjoones üles. Erik Keeduse lugu on kohanemisest – nii rollide, ootuste kui ka iseendaga.Vestlus liigub nooruspõlvest ja TTÜ süsteemist kuni Kalev/Cramo ja koondiseni, aga fookus ei jää saavutustele. Pigem sellele, kuidas muutub mängija mõtlemine, kui konkurents läheb tihedamaks ja enam ei piisa ainult sellest, et “teed oma trenni ära”. Hästi tuleb välja hetk, kus lihtsast mängimisest saab pidev analüüs – ja kuidas see sama analüütilisus võib hakata ka vastu töötama.Episoodi keskmes on põlvevigastus, mis tuli ajal, kus karjäär liikus ülespoole. Kõige tugevam osa ei ole aga vigastus ise, vaid see, mis tuli pärast. See tunne, kus oled teinud kogu töö ära, aga platsil ei tule asjad enam loomulikult. Keha justkui ei järgi enam pead. See on koht, millest räägitakse harva, aga mis määrab väga palju.Samuti puudutatakse vaimset poolt – miks abi ei otsita, kui tegelikult oleks vaja, ja kui palju sportlane proovib asju ise ära lahendada. Tagantjärele on selge, et mõnda asja oleks saanud lihtsamaks teha, aga tol hetkel tundub kõik loogiline.Lõpus jõuab jutt ka ellu pärast tippsporti. Haridusest, mis alguses oli pigem varuplaan, saab lõpuks kindel tugi. Ja kuigi roll muutub, jäävad samad põhimõtted alles – rutiin, pingetaluvus ja oskus teha oma tööd ka siis, kui see ei ole mugav.See episood ei räägi ainult korvpallist. See räägib sellest, kuidas edasi minna siis, kui senine plaan enam ei tööta ja tuleb õppida tegutsema uutes tingimustes.Saatejuht on Janar Soo.

„Pea võidu“ uues osas on külas Artur Konontšuk – mängija, kelle tee tippu ei alanud suure mürinaga, vaid kõhkluste, tagasilöökide ja iseenda väiksemaks tegemisega. Fookuses ei ole ainult see, kuhu ta on jõudnud, vaid ka see, kuidas ta on pidanud sinna jõudmiseks endaga tööd tegema.Saates tuleb ausalt välja, et noore mängijana ei olnud Arturi suurim vastane alati vastasmängija. Vahel oli selleks hoopis see hääl peas, mis ütles, et sa ei ole piisav, piisavalt suur, piisavalt hea või piisavalt valmis. Ta räägib otse, kuidas need mõtted lõid uuesti välja ka hiljem, juba kõrgemal tasemel, kui väliselt justkui kõik klappis.Vestlus liigub läbi tema karjääri mitme olulise pöörde: esimesed sammud meeste korvpallis, Tšehhi akadeemia, USA ülikoolikorvpall, vigastused, keeruline aeg Hispaanias ja uus tõus Saksamaal. Mõte ei ole teekonda lihtsalt järjest läbi käia, vaid vaadata, mida teeb sportlasega see hetk, kui asjad ei lähe plaani järgi.Saatejuht on Janar Soo.

Podcasti „Pea võit” värskes episoodis on külas krossisõitja Harri Kullas. Motokross on ala, kus valu, risk ja eksimused käivad iga stardiga kaasas. Saatejuhi Janar Soo vestlus Kullasega ei keskendu sportlikele saavutustele, vaid sellele, kuidas inimene üldse õpib sellises keskkonnas rahulikuks jääma ja otsuseid tegema.Kullas räägib väga ausalt, kuidas motokross õpetab juba varakult elama teadmisega, et täielikku kontrolli ei ole. Startides peab pea olema selge, sest kahtlus, hirm või vale mõte ei jää lihtsalt „tunnete tasandile“, vaid võib rajal kätte maksta. Seetõttu on vaimne pool tema jaoks osa motokrossist.Saates tuleb jutuks ka see, miks välismaal võistlemine toob endaga kaasa teistsuguse surve kui kodused stardid. Rohkem sõitjaid, rohkem müra, rohkem võrdlust ja teadmine, et iga võimalus on kallis. Kullas kirjeldab, kuidas just seal hakkab päriselt tööle oskus hoida fookust oma tegemistel, mitte sellel, mida teised arvavad või kuidas olukord „välja paistab“.Eraldi peatub ta Rahvuste krossil. See on sündmus, mida motokrossis peetakse ala olümpiaks. Seal ei sõideta ainult enda eest. Seal on mängus riik, tiim ja ootused, mis võivad olla lisajõuks või -raskuseks. Kullas räägib, miks tema jaoks on see pigem energia kui koorem ja millal peab oskama sellest lahti lasta.Olulise osa vestlusest moodustab ka spordipsühholoogia. Kullas ei räägi sellest kui trendist, vaid kui oskusest, mis aitab rajal kohal olla. Eriti olukorras, kus panused on suured. See on vestlus riskist, vastutusest ja sellest, kuidas õppida iseennast mitte kõige raskemal hetkel alt vedama.

Podcast „Pea võit“ värskes episoodis on külas spordipsühholoog Snežana Stoljarova. See ei ole vestlus ainult tippsportlastele. See on jutt kõigile, kes on kunagi tundnud võistlusnärvi, läbipõlemist, kahtlust või survet olla parem kui eile.Stoljarova räägib ausalt, mida spordipsühholoog tegelikult teeb – ja mida ta ei tee. Ta ei anna võlukepiga enesekindlust ega kustuta ärevust. Ta aitab sportlasel õppida oskuseid: kuidas oma mõtteid märgata, kuidas emotsioone reguleerida ja kuidas tulla toime olukordades, kus keha on valmis, aga pea hakkab pidurdama. Trenn ja võistlus on kaks erinevat maailma. Üks on kontrollitud keskkond, teine täis ootusi, publikut ja tagajärgi.Saates tuleb põhjalikult jutuks ka vaimse toe süsteem suurel sporditasemel. Mis roll on EOK welfare officer’il? Kuidas ennetatakse väärkohtlemist? Mida tähendab „mindzone“ olümpiakülas? Ja miks on tänapäeva sportlase üks suuremaid väljakutseid hoopis sotsiaalmeedia – mitte konkurent rajal, vaid tundmatu kommenteerija ekraani taga.

Podcast „Pea võit“ on uue hooajaga taas teie ees! Saatejuht on jätkuvalt endine korvpallur Janar Soo ja tema teise hooaja esimeseks külaliseks on Kristin Lätt. Jutujada Kristiniga algab kohast, mida paljud tippsportlased tunnevad liiga hästi: unistus on selge, töömaht kasvab ja „hambad ristis“ tundub ainuõige viis edasi liikuda. Ainult et tema puhul lõppes esimene sporditee juba 19-aastaselt – tervis ei andnud enam võimalust suusatamises jätkata. See ei olnud lihtsalt vigastus või halb hooaeg, vaid murdepunkt, mis pani noore sportlase täiesti uude olukorda: kui suur eesmärk kaob, siis mis jääb alles?Saates räägib Lätt ausalt, et tol hetkel oli valusam isegi mitte tervisemure ise, vaid arsti lause, et ta ei pruugi enam kunagi jõuda sellele tasemele, milleks ta enne haigust võimeline oli. Ja mis on selle juures oluline: vaimset tuge ei osatud otsida. Mitte sellepärast, et „poleks vaja“, vaid pigem sellepärast, et seda lihtsalt ei olnud spordikultuuris laual.

Esimese hooaja viimases ja järjekorras 8. “Pea võit” episoodis käis külas Eesti võrkpalliäss Robert Täht.Täht tuli Võrust ja tõusis kiiresti Eesti võrkpalli esiritta. Ta oli noorelt juba koondise põhimees ja välisklubide sihtmärk. Karjäär viis ta Poola, Itaaliasse, Türki, Brasiiliasse ja mujale – aga iga uue tipu kõrval oli ka uus katsumus.Selles saates räägime ausalt – kuidas elumuutus Võrust Tallinna mõjutas noort sportlast? Missugused kiusatused Tallinnas ees ootasid ning kuidas tekkis üks Tähe sportlastee piinlikumaid vigastusi.

Podcasti „Pea võit“ uues osas on Janar Soo külaliseks Martin Müürsepp – Eesti läbi aegade edukaim korvpallur, kelle karjäär oli kahtlemata suurepärane, kuid puudu ei jäänud ka korralikest vintsutustest.See on lugu visadusest, truudusest ja sisemisest leegist, mis ei kustunud isegi siis, kui keha enam ei jaksanud. Kuula, millest on tehtud sportlase mentaliteet ja miks Martin Müürsepa teekond on midagi palju enamat kui lihtsalt karjäär tippspordis.

Podcasti „Pea võit“ värskes episoodis räägib Eesti läbi aegade edukaim jalgpallur Mart Poom ausalt ja detailselt sellest, kuidas tema karjäär kujunes mitte ainult saavutuste, vaid ka pideva võitluse ja taastumise loost. Kui keegi kujutab endale ette, et tippjalgpalluri elu on glamuur ja võidud, siis Poomi loo põhjal näeme, et kogu välise taga on meeletu töö ning võitlus nii vigastuste kui iseendaga.Saates tuleb juttu sellest, miks ta üldse jalgpalli juurde jäi, kui lapsepõlv möödus Tallinna koolisaalides svammidest õmmeldud kaitsmetega hüpates. Räägime esimesest lõualuu murust päev enne esimesse välisklubisse siirdumist, operatsioonidest, mis lõppesid veremürgistusega, ja taastumistest, mis võtsid kuid – mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Muidugi arutame ka kurikuulsat Iron Maideni mänguolukorda ja seda, mis tunne on treenerile helistada, kui oled just showmängul korraliku vigastuse saanud.Poom jagab oma nippe sellest, mis teda taastumisperioodidel edasi aitas ja kuidas vigastuste vaimse poolega hakkama saada. Räägime spordipsühholoogigast ning sellest, kuidas ja miks tema juba 16-17 aastaselt spordipsühholoogiga koostööd tegema hakkas.See episood ei räägi mitte ainult spordist, vaid eneseületusest, vaimsest kasvamisest ja valmisolekust teha kõik, et oma unistuste poole liikuda. Mart Poomi lugu on aus ja paljude jaoks äratundmist pakkuv teekond läbi tagasilöökide, valude ja otsuste, mis vormivad mitte ainult sportlase, vaid ka inimese.

Miks otsustab noor sportlane loobuda hetkel, mil kõik paistab minevat tõusujoones? Hetkel kui ollakse justkui oma ala tulevikulootus, aga aga sellele vaatamata tõmmata kõige keskel pidurit? Seekordses „Pea võit“ podcastis avab oma loo Sten Olmre – korvpallur, kes jõudis tegi noorelt mängu Kalev/Cramos ja säras ka rahvuskoondises, ent otsustas juba 24-aastaselt spordist eemale astuda.

Mis tunne on, kui su keha ütleb üles just siis, kui oled kõige suuremate unistuste täitumise lävel? Kuidas leida motivatsiooni pärast ebaõnnestumist ning mis sunnib sportlast loobuma, kui ta ise veel alla anda ei taha?Seekordses "Pea võit" podcastis räägib Anti Saarepuu, kelle tee tippsporti sai alguse suusatreenerite perekonnast ja viis ta maailma parimate sekka. Noore sportlasena tõestas ta end juba varakult, saavutades kiirelt häid tulemusi nii juunioride seas kui ka hiljem maailmakarikasarjas ja tiitlivõistlustel. Ometi ei olnud tema teekond sirgjooneline – südameprobleemid, kurnavad treeningud ja lõpuks treenerikarjäär, mis viis ta Seefeldi dopinguskandaali keerisesse, on kõik olnud osa tema loost.Saarepuu meenutab sportlaskärjääri helgeid hetki ning olukordi, kus tervis, saatus või hoolealused talle korralikult kaikaid kodarasse viskasid. Loomulikult räägitakse ka sellest, kuidas tippsportlase ja treenerina toime tulla pinge, ootuste ja karjääri enneaegse lõpuga.Lisaks suusatamisele avab ta ka elu pärast sporti – kuidas leida uus eesmärk ja tähendus pärast aastakümnetega juurdunud rutiini kadumist? Kas noored sportlased peaksid täna midagi teisiti tegema? Ning miks võib ka kõige tugevam vaim vajada tuge?

Podcastis "Pea võit" jagab sel korral oma lugu Kaarel Nurmsalu – Eesti üks tuntumaid suusahüppajaid ja kahevõistlejaid, kelle sportlaskarjäär on olnud täis nii säravaid saavutusi kui ka valusaid tagasilööke.Nurmsalu räägib ausalt, milliste füüsiliste ja vaimsete katsumustega tuli tal rinda pista, kuidas tippspordist kahel korral loobuma pidi ning milliseid äärmuslikke meetodeid nõudis suusahüpetes edukas olemine. Ta avab ka oma võitlust kaalu piiramise, terviseriskide ja psühholoogilise survega, mis tippspordis sageli varju jääb.Lisaks selgitab Nurmsalu, miks ta spordist lahkudes end "mõttetu jorsina" tundis, kuidas tema elus uue suuna leidis ning mida peaksid noored sportlased tegema, et vältida samu vigu

"Sport on pidev võitlus, mitte ainult vastaste, vaid ka iseendaga. Kui keha annab alla, peab vaim vastu pidama," arutleb Kregor Hermet “Pea võit” podcastis.Podcasti teises osas on külas korvpallur Kregor Hermet, kes räägib avameelselt vigastustest, taastumisest ja sportlase vaimsest poolest. Ta jagab oma kogemusi sellest, kuidas pikaajalised pausid ja füüsilised tagasilöögid tema enesekindlust mõjutanud on ning milliseid vaimseid võtteid kasutada, et keerulistest hetkedest läbi tulla.Saatejuht on Janar Soo.

Delfis alustab uus podcast „Pea võit“, mis keskendub spordi varjatud poolele. Täpsemalt sellele, kuidas sportlased tulevad toime kaotuste, vigastuste ja vaimsete väljakutsetega. Saates räägivad tuntud sportlased oma karjääri keerulisematest hetkedest. Seejuures jagades ausalt ja avameelselt, kuidas neist läbi tulla.„Pea võit“ toob kuulajani lood, mida medalid ja autasud ei kajasta.Esimese episoodi külaliseks on Eesti maadleja Heiki Nabi, kes räägib ausalt ja avameelselt oma sportlaskarjääri raskematest hetkedest. Saates arutatakse, kuidas erinevad vigastused sportlase nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele mõjuvad ning kuidas ta on oma pika karjääri jooksul õppinud valu ja kahtlustega toime tulema. Nabi jagab ka oma mõtteid eesmärkide seadmisest ja sellest, kuidas ka kõige raskemal ajal motivatsiooni säilitada.Muidugi ei saa mööda minna ka palju kõneainet pakkunud dopinguteemast. Nabi avab, kuidas dopingusüüdistus ja sellele järgnenud võistluskeeld on teda inimesena muutnud, milliseid õppetunde ta sellest kaasa võtab ning kuidas see on mõjutanud tema suhtumist nii sporti kui ka igapäevaellu. Ta jagab ka isiklikke kogemusi sellest, kuidas tippsportlasena peab isegi poes toidukorvi valides olema ettevaatlik, et mitte sattuda keelatud ainete lõksu.